Eelmise aasta lõpus lõhati Tallinna-Paldiski maanteel rändrahn. Kuigi rahnu ümbermõõt oli ca 14 meetrit ja kaal 70 tonni, ei olnud kivi Eesti Ürglooduse Raamatu andmepangas ega looduskaitse all.
Remondiprojekti Tallinna-Paldiski maantee kilomeetritele 29,2-47,2 koostas 2014. aastal maanteeameti tellimusel Teedeprojekt OÜ. Kõne all oleva rändrahnu puhul projekteerija leidis, et rändrahn paiknes sõidutee ohututsoonis. “Rahnu kaugus sõiduteest oli 4 meetrit. Tee projekteerimise normide järgi on rahuldav kaugus on 11 meetrit,” selgitas maanteeameti põhja regiooni ehitusvaldkonna juht Lembit-Alo Kippar.
Lõhkamisega päri
Kuna rändrahn paiknes erakinnistu piiri vahetus läheduses, siis selle nihutamist eramaale ei saanud Kippari sõnul kaaluda. “Arutati võimalust paigaldada sinna kaitsepiire, kuid kuna lisaks eeltoodule segas rändrahn ristmikule väljujate nähtavust, siis otsustati kivi purustada,” sõnas Kippar. Rändrahn Tallinn-Paldiski mnt 45,8 km-l purustati lõhkamisega mullu 18. detsembril.
Remondiprojekt kooskõlastati Keila vallaga ja Paldiski linnaga. “Tehnilise järelevalve amet väljastas graniitrahnu purustamiseks maanteeameti lepingupartnerile Lemminkäinen Eesti AS-le enamohtliku lõhketöö loa. Planeeritavatest lõhketöödest teavitas Lemminkäinen Eesti AS keskkonnaameti Harju osakonda, Paldiski linnavalitsust ja tehnilise järelevalve ametit,” selgitas Kippar.
Põhjas vs lõunas
TTÜ Mäeinstituudi geoloogia-mineraloogiateaduste emeriitprofessor, doktor Enn-Aavo Pirruse sõnul rändrahnude kõrvaldamine või teemulda matmine pole midagi tähelepanuväärset. “Rahutus lõhkamisest on üsna asjata. Rahnu tähtsus kaitse seisukohast oleneb eelkõige selle suurusest. Eesti oludes on arvele võetud nn Eesti Ürglooduse Raamatu andmepangas suured rändkivid ümbermõõduga üle 10 meetri, neid on meil ligikaudu 1800 ja kõiki neid administratiivselt ju kaitsta ei suudeta,” sõnab Pirrus.
“Riikliku looduskaitse all on peaaegu kõik meie suurimad nn hiidrahnud ümbermõõduga üle 25 meetri, mida on ligikaudu sada, ja mõned kultuurilooliselt või muinaslooliselt tähtsamad kivid,” räägib Pirrus. Palju suuri rahne on emeriitprofessori sõnul kasutatud sadamaehitustes, sest need on vastupidavad, osa rahne aga ei saa koostise tõttu millekski kasutada. “Kui Põhja-Eestis, kus rahne on palju, ei pöörata kõnealusele kivile erilist tähelepanu, siis Lõuna-Eestis võiks selline rahn juba kaitse all olla,” sõnab Pirrus.
