Ehkki õpilasmalevat seostatakse eeskätt marjade korjamise, haljasalade koristamise, küttepuude ladumise ja muu sellisega, on maleval ka riigikaitseline suund, millest said 1.–5. juulini osa nii Tallinna kui ka Rae noored.
Rae valla Peetri aleviku tüdruk Rebecca Vaarmets lõpetas kevadel kuuenda klassi. “Idee õpilasmalevasse minna tuli juba eelmisel suvel, aga siis ma olin liiga noor, sest õpilasmalevasse saab minna alates 13. eluaastast,” räägib ta.
Tänavu oli vajalik vanus käes, kuid Rae õpilasmalevasse registreerimisel läksid kohad nagu sooja saiad. Rebecca oleks napilt välja jäänud. “Mina ei pidanud sinna esialgu saama, aga üks loobus ja õnneks ma siiski sain,” rõõmustab ta.
Üllatuseks militaarpool
Rae õpilasmalevasse registreeriti arvukate soovijate hulgast kokku 160 noort. Maleva esimene vahetus toimus 29. juunist 10. juulini, teine vahetus toimub 17.–28. augustini.
Esimese vahetuse kaasa teinud Rebecca rühmas oli 15 noort, neist kaheksa tüdrukut ja seitse poissi. Töötati neli tundi päevas, töö algas hommikul kell üheksa ja lõppes kell üks päraslõunal. Töötunni eest maksti malevlasele 3,48 eurot, mis teeb kahe nädala peale kokku 139,2 eurot. “Võrreldes tööpäeva pikkusega on seda tegelikult päris palju,” arvab Rebecca.
“Meie rühma peamine töö oli Peetri lasteaed-põhikoolis heakorratööde tegemine. Koristasime ruume, rohisime aiaääri ja haljastuskaste, värvisime pinke ja kiikude poste. Poisid tõstsid lasteaias kappe ja laudu, et oleks lihtsam koristada,” selgitab ta.
“Mõte riigikaitsega tutvuma minna tuli malevajuhtide poolt. Teatati, et meil tulevad ka kaitseväe ekskursioonid ja laager, mida me enne malevasse tulemist ei teadnud. See tundus väga põnev ja huvitav, sest ma ei ole riigikaitsega varem kokku puutunud,” selgitab Rebecca.
“Tegelikult on Tallinna õpilasmalev käinud juba viis aastat riigikaitsega tutvumas. Kuna sellel aastal jäi neil kohti üle, pakuti ka Rae õpilasmalevale võimalust osaleda sellises programmis,“ selgitab Rae õpilasmaleva rühmajuht Henri Suomalainen.
Henri arutas pakkumist teiste rühmajuhtide ja Rae valla noorsootöö spetsialistiga. “Rääkisime, uurisime, mis seal toimub? Siis saime huvilistest noored kirja panna ja läksimegi,“ ütleb ta.
Põnevad katakombid
Kaitseväe ekskursioonid viisid malevlased esmalt 1. ja 2. juulil Viimsisse Eesti sõjamuuseumi. “Seal on suur angaar täis sõjatehnikat, mis on Eestisse eri perioodidest jäänud,“ meenutab Henri.
Noortel lubati masinatesse sisse istuda. “Mina ei läinud, aga ma usun, et teistel oli väga tore ja lõbus. Osa küll kartsid,” räägib Rebecca.
Ühtlasi anti Viimsis ülevaade riigikaitselaagri kohta. “Rääkisime läbi, mis ohud ees ootavad, mis ülesanded, mida kaasa pakkida.
Harjutasime ka juba telgi püstipanekut,“ ütleb Henri.
Riigikaitselaager toimus 3.–5. juulini Harku valla aladel Kaitseliidu Harju malevale kuuluvas Humala raketibaasis. Laagrist võttis osa kaheksa rühma ühtekokku 117 noorega, millest kuus olid Tallinna õpilasmaleva rühmad, kaks aga Rae vallast – Peetri ja Jüri rühm.
Laagrit viis läbi MTÜ Riigikaitse Rügement. Esimese asjana tutvustati noortele Humala raketibaasi ennast.
“Käisime vanades katakombides, mis olid Peeter Suure Merekindluse omad. Siis käisime tunnelites. See jäi mulle väga hästi meelde, sest need olid sügaval ja nendes oli hästi külm. Vesi ulatus üle põlve ja see vesi oli jääkülm. Kokku olid need tunnelid ühe või kahe kilomeetri pikkused,“ kirjeldab Rebecca.
Keegi ei kahetsenud
“Laagris oli iga rühma jaoks suur kaitseväe telk. Meie telgis oli 12 inimest. Telgis palju ruumi ei olnud, osad pidid jalad koos magama, aga me mahtusime õnneks kõik ikkagi ära,“ meenutab Rebecca.
“Vahepeal tegime katelokiga ise süüa. Vahepeal sõime juba täiskasvanud kaitseväelaste poolt tehtud sööki. Hommikusöögiks oli tavaliselt puder, mingi pirukas ja kohuke. Ühel päeval olid makaronid ja guljašš. Toidud olid väga head,“ kiidab tüdruk.
“Meil olid kaitseväe rõivad – püksid, jakk, vöö ja suur seljakott. Minu jaoks need riided liiga suured ei olnud,“ üllatab Rebecca. Tüdruk nimelt on hoolimata 13 eluaastast juba 161 sentimeetrit pikk.
“Alguses võis laager olla šokeeriv, sest noored pidid väga palju oma mugavustsoonist välja tulema. Nende päevade jooksul said nad vajalikke oskusi eluks eneseks, mida läheb vaja, kuidas saada hakkama metsas. Laagri lõpuks oli tagasiside juba ülimalt positiivne. Keegi ei kahetsenud, et ta tuli,” arvab Henri.
Kas ei tekkinud soovi hakata elukutseliseks sõjaväelaseks? “Minul küll seda soovi eriti ei ole. Muidu oli seal küll hästi tore ja ma soovin sinna laagrisse küll tagasi minna. See laager jääb eluks ajaks meelde,” arvab Rebecca.
“Kui järgmine aasta tehakse Rae vallale taas selline pakkumine, siis kindlasti võtame osa,” lubab Henri.
