Nii „veesoon“ kui ka „radoon“ on mõisted, millega me kõik mingil määral kokku puutunud oleme, kuid mille olemasolust me iga päev ei mõtle. Veel vähem murrame pead, kas kumbki meie tervisele mingit mõju avaldab.

Üks neist on teaduslik termin, teine liigub rohkem mööda pärimust, kuid ometigi pööratakse suuremat tähelepanu vanarahvatarkusele ja selgitatakse tervisehädade põhjuseid just veesooni otsides. Midagi ühist neil siiski on.

Mis on veesooned?

Vikipeedia ütleb nii: veesooned on väidetavad maa all olevad soonekujulised moodustised, mida mööda liigub põhjavesi. Teaduses veesoone mõistet ei kasutata ning vastavat nähtust ei tunta. Küll aga tuntakse teaduses põhjavee liikumist.

Keskkonnaameti kliima- ja kiirgusosakond soovitab kontrollida kõikidel radooniriski piirkonna elanikel oma elamute siseõhu radoonitaset. Enim puudutab see soovitus keldri- ja esimese korruse elanikke.

Seega tähendab sõna „veesoon“ rahvakeeles tühimikku, mille on maapõue uuristanud pinnavesi. Veesooned liiguvad eri tasapindadel ning kohati ka ristuvad. Neid kohti nimetatakse veesoonte ristideks ja vanasti rajati nendesse kohtadesse kaevud ning eluasemeid ehitades arvestati veesoonte asukohti väga hoolikalt.

Tänapäeval aga maju ehitades enam sellistele detailidele ei mõelda ning just veesoont peab palju inimesi üheks peavalude põhjustajaks. Veesoone kohal ei soovitata magada, võimalusel tuleks soont hoopiski vältida. Levinud soovitus veesoonte mõju vähendamiseks on paigaldada põrandakatteks korkparkett, voodi alla lausa mitu kihti.

Millist kahju veesoon ikkagi teeb?

Majaalune põhjavee liikumine võib mõjutada maja konstruktsiooni ning veesoont peavad inimesed põhjuseks, miks tekib ühes kindlas kohas viibides tihti peavalu, väsimus ja muud mured. Vesi uuristab krundi pinnast, mis omakorda mõjub ehitise seintele. Kui majal on kelder, võib juhtuda, et vesi hakkab keldrisse suruma. Vundament saab kannatada ning tekivad mõrad ja praod.

Mis on radoon?

Radoon on keskkonnas esinev loodusliku päritoluga radioaktiivne gaas, millel ei ole lõhna, maitset ega ka värvust. Seega me ei taju ega tea, kas saame kiirgust või mitte. Kõrge radoonisisaldusega siseõhu peamiseks põhjuseks on majaalune pinnas.

Uue hoone ehitamisel tasub kaaluda pinnaseõhu radooni mõõtmist. Foto Pawel Czerwinski, Unsplash.com 

Radoon satub maapinnast siseruumidesse pragude ja avade kaudu vundamendis. Samuti on võimalik radooni sattumine majja kraaniveega. Eestis on õnneks veega majja jõudva radooni osatähtsus siiski väike.

Kuna suure radoonikontsentratsiooniga hoones pikaajaliselt elamine suurendab kopsuvähki haigestumise riski, siis on väga oluline, et radoonitase siseõhus oleks mõõdetud.

Meditsiin on kindlaks teinud, et radoon on suitsetamise järel kopsuvähi tekkepõhjuste seas teisel kohal.

Eestis on eluruumide õhu radoonitase Euroopa keskmisest kõrgem. Parajasti tehakse uut üleriigilist uuringut ning aasta pärast teame juba täpsemalt, kui kõrge see risk tegelikult on.

Kõrgema radoonitasemega alasid esineb Põhja- ja Lõuna-Eestis, mõõduka ohuga alasid Kesk-Eestis. Lausa kolmandik Eesti pinnasest on kõrge radoonitasemega, mis aga ei tähenda, et hoone siseõhu radoonisisaldus peaks samuti kõrge olema.

Siseõhu radoonisisaldus sõltub hoonesse pääseva radooni hulgast ja õhuvahetuse kiirusest.

Millal, kus ja mis meetodiga radoonitaset mõõdetakse?

Radoonitaset soovitatakse mõõta kütteperioodil, kuna sel ajal on radooni majja imbumiseks kõige soodsamad tingimused. Maapind hoone ümber on külmunud ning suvega võrreldes on suurem sise- ja pinnaseõhu temperatuuride vahe, mis tekitab suurema õhurõhkude vahe ja täiendava tõmbe.

Kõrgematele korrustele radoon üldjuhul olulisel määral ei jõua, kuna on õhust üle seitsme korra raskem ja mõõtmised sooritatakse tavaliselt hoone esimesel või keldrikorrusel, kui seal asuvad elu- või tööruumid.

Radoonitaseme mõõtmise meetodeid on kaks. Pikaajaline meetod, mille kestus on vähemalt kaks kuud ja mille tulemust saab võrrelda aasta keskväärtusena antava viitetasemega, millest alates tuleb kaaluda võimalusi õhu radoonisisalduse vähendamiseks.

Teine, lühiajaline meetod annab tulemuse mõõteperioodi kohta ja õhu radoonisisalduse muutumise graafiku, kuid kuna radoonitase võib suurel määral sõltuda ilmast, siis lühiajalise mõõtmise tulemus ei pruugi iseloomustada aasta keskmist väärtust. Lühiajaline mõõtemeetod tasub valida juhul, kui mõõtmisaega napib, kuid soovituslik on siiski hiljem mõõtmist pikaajalise meetodiga korrata.

Lühiajaline meetod sobib näiteks siis, kui uuritakse ventilatsiooni töörežiimi mõju õhu radoonisisaldusele.

Kuidas vähendada radoonitaset siseruumis?

Kõige lihtsam viis on siseruumide rohke ja tihe tuulutamine. Õhutada tuleb ka ruume, kus nii tihedalt ei viibita, näiteks keldrit. Seda juhul, kui keldrist pääseb õhk lihtsasti eluruumidesse. Samuti tuleb puhastada ventilatsioonisüsteem ning seda ka puhtana hoida. Abiks võib olla ka sundventilatsioonisüsteem.

Toad tuleb hoida tolmu-, suitsu- ja tahmavabad, kuna radooni radioaktiivsed laguproduktid kleepuvad õhus lendlevatele muudele osakestele ja satuvad koos nendega kopsudesse.

Kõik põrandatel nähtavad praod tuleb sulgeda. Radoonitaseme püsivaks vähendamiseks on võimalik rakendada ehituslikke meetmeid. Selleks tuleb konsulteerida vastava ala spetsialistiga.

Uue hoone ehitamisel tasub kaaluda pinnaseõhu radooni mõõtmist. See võimaldab hinnata hoonealuse pinnase radooniriski taset ja aitab läbi mõelda kas ja milliseid ehituslikke abinõusid on vaja kasutada, et takistada radooni pääsu hoone siseõhku.

Need, inimese silma eest varjatud loodustegurid mängivad meie tervises suurt rolli ning kumbagi ei tohiks oma heaolu nimel tähelepanuta jätta.