Metallitreialiks õppinud Kalev alustas Raasikul tööd 10. oktoobril 1958. Möödunud on kuus aastakümmet, aga mehe olek on endiselt reibas, tervituseks ulatatud käsi surub kui kruustangid.

“See on sajatonnine press. Sellega lüüakse siin tingliistu välja. Enne on väike paine, pärast täispaine. Tingliistud lähevad elektrikappidele,” selgitab sinistes tunkedes Enn Kalev Raasiku Elektri tsehhis nõukaaegse masina tööprotsessi.

“See on pleki lõikamise giljotiin, Türgi toodang,” iseloomustab ta järgmist masinat. Siis lülitab Kalev sisse Itaaliast toodud lintsae. “Sellega on küllaltki kerge töötada,” arvab ta.

Ettevõttel on töötajaid kolmekümne ringis. Lisaks elektrikappidele toodetakse elektripaneele ja elektrikilpe

Alustas 1958

Liigutuste, rühi, näoilme ja jutu järgi võiks mehe vanuseks pakkuda 55 või 60, aga tuleb tunnistada, et oma silm ei ole alati kuningas. “Sain augustis 77,” üllatab Kalev.

Kui Kreutzwaldi andmetel tuli Kalev Soomest kotka seljas, siis tegelikult sündis ta kunagises Raasiku mõisa moonakatemajas. Praegu on ümberehitatud hoones Raasiku Elektri kontor, hoone ise paikneb tootmistsehhi kõrval.

Oma isa pole Kalev kunagi näinud, sest isa mobiliseeriti ja sõjast tagasi ei tulnud. Poisi kasvatasid üles ema ja vanaema. Põhikooli lõpetamise järel Haljavas astus ta Tallinna 18. keskkooli, aga see jäi pooleli üsna alguses.

Tõelise kutsumuse leidis noormees Tallinna tehnilisest erikutsekoolist number 2. Kool paiknes Stalini väljaku ääres, mida tänapäeval tuntakse ja teatakse küll rohkem Viru väljakuna. Erikutsekooli lõpetas Kalev 1958. aastal metallitreiali elukutsega. “Oli rahuldavaid, oli häid hindeid. Viisi ei olnud ühtegi,” meenutab ta lõputunnistust.

“Sellel aastal lõpetan. Saan jõuluks koju,” ütleb Kalev nüüd.

Suunamise käigus taheti Kalevit Saaremaale saata, millest mees keeldus. “Siis saadeti mind Ida-Virumaale Vaivara MTJ-i. Ma olin kaks nädalat seal, aga mulle ei olnud tööd anda. Seal kaks treialit oli, mulle töö andmiseks oleks tulnud üks nendest lahti lasta,” meenutab ta.

Kalev naases Raasikule, kus ta alustas tööd Tallinna võrgurajooni tootmisbaasis 10. oktoobril 1958. “Siin tuli elektriliinidele polte treida, isolaatorite tugisambaid teha. Tegin isolaatoritele postikonkse ka. Nendele tuli treiteraga keermed peale ajada. Tonnide viisi sai seda rauda läbi lastud,” räägib ta.

Töönädal oli kuuepäevane. Et Kalev oli metallitreialina alustades alaealine, oleks ta pidanud piirduma kahe tunniga päevas, aga tegelikult on ta algusest peale teinud kaheksatunniseid tööpäevi. “Jäin siia pidama ja mis siis ikka,” ütleb ta.

Kalev abiellus kokaks õppinud Ehaga. Perre sündis ka laps, ainult et Kalevipoja asemel on selleks tütar Kaire.

Jalgrattaga tööle

Kaheksakümnendatel valmistas Kalev torusid 150-liitriste karjalautade veeboilerite jaoks. “Lasin treipingis keermed peale kolmveerandtollistele ja pooletollistele torudele. Muidu ei saanud ju boilerit kokku panna,” räägib ta.

Kolhooside lagunemise aeg raputas Kalevit nagu kõiki teisigi maainimesi. Raasiku tootmisüksus kuulus EPT ehk Eesti põllumajandustehnika tootmiskoondise all. Kui see lagunes, kadus mehe treimistöö.

Kalev keskendus tööriistade teritamisele. “Ma siiamaani teritan tööriistu. Teritan lihvpingi peal.” Kui mõni matriitsidest purunes, valmistas ta uue. “Kui oli vaja plekki painutada, tegin seda ka.”

Kalev nooruspõlves metalli treimas. 

Ehkki Kalev on töötanud 60 aastat ühes ja samas kohas, on tema ettevõtte nimed alatasa vahetunud. Alates 1996. aastast tegutsetakse AS Raasiku Elektri sildi all.

Millist tööd teeb mees praegu? “Ma olen kirjas treial-lukksepana. On vaja treida, trein. On vaja lihvida, lihvin,” muheleb Kalev.

Igapäevaselt tuleb ta tööle varakult. “Tööpäev algab meil pool kaheksa, aga ma tulen juba kella seitsme paiku kodunt välja. Jalgrattaga sõidan nelisada meetrit,” selgitab mees. Tööpäeva pikkuseks on tal kaheksa tundi nagu algusaegadelgi.

Jõuluks pensionile

Kuidas on lood tervisega? “Harju keskmine. Lapsena põdesin kollatõbe ja tuulerõugeid,” meenutab mees.
Tõsisem probleem ilmnes silmadega, kuhu hakkas tekkima hallkae.“Ma käsin tohtrite juures, seal nad selle avastasid.” Nelja aasta eest tehti operatsioon, vahetati silmaläätsed ära. “Mida varem, seda parem,” arvab mees kirurgilise sekkumise kohta.

Kas on jõudu treial-lukksepana jätkata? “Ei ole vist enam. Sellel aastal lõpetan. Saan jõuluks koju,” ütleb Kalev nüüd. Viimase tööpäevana Raasiku Elektris on tal kirjas 20. detsember.

“Koondatakse kuus või seitse inimest. Töö iseloom pidi muutuma. See tuli ootamatult. Meid kutsuti ükshaaval laua taha. Mulle teatati, et minule ei ole enam tööd anda ja sellega seoses koondataksegi. Ma kirjutasin paberitele alla ja ütlesin, et mis siis ikka,” räägib mees.

“Talv tuleb peale, eks ma siis talvitun.” Uut töökohta Kalev ei otsi. “Ma oleksin niikuinii võib-olla kevadel ära läinud,” arvab ta.