Keilas tegutseva Harju maakonnaraamatukogu lasteteeninduse peaspetsialist Varje Mägi pälvis tänavuse Kultuurkapitali maakonna ekspertgrupi kultuurivaldkonna aastatunnustuse. “Preemia innovaatilise lasteteeninduse ja maakondliku tegevuse koordineerimise eest,” seisab põhjenduses.
Teade preemiast on Varje Mägil küll käes. Kuid silmast-silma tseremooniat ei ole laureaatidele veel korraldatud. Põhjus on üha tuure koguv viirus. “Tunnustus koos kirjaga potsatas postkasti. Ja nüüd on siis mul ka suur au oma nime googeldades ka tulemust Eesti Kultuurkapitali lehel lugeda. Tõsiselt rääkides aga olen tänulik, et minu panust on tähele pandud ja tunnustamiseks esitatud,” ütleb laureaat.
Samas on ta rohkemgi veel tänulik selle eest, on olemas kolleegid, kes ideede ja mõtetega kaasa tulevad. Neid leidub Mägi sõnul nii oma majas, oma maakonnas kui ka kaugemal. “Kusjuures mulle tundub, et raamatukogude lasteosakondade töötajate keskmine nimi ongi kõigil Abivalmis. Ja mitte vähemtähtsad pole õpetajad ning lapsevanemad, kes lapsi raamatukogu uksest sisse astuma julgustavad,” arutleb ta.
Raamat ei kao
Kellele oleks Varje Mägi ise preemia andnud, ei tea ta kohe pakkuda. “Ma ei oska vastata. Raske on. Mitte seetõttu, et tublisid inimesi minu ümber ei oleks. On küll,” ütleb ta.
Teie tegelete lastega ning lastekirjandusega. Kas ja kui palju väikesed lugejad paberraamatuid loevad? Või kipub virtuaalilm seda lämmatama?
“Paberraamatud on ju kindlasti koolieelikute laste pärusmaa. Ja egas kooli minek paberraamatuid unustama pane. Seda enam, et koolis on ju kohustuslik (loe: soovituslik) lugemine,” ütleb Mägi. Ja raamatuhuviga on tema hinnangul nii, et pole vahet, mis aastakümnel räägime. Ikka on neid, kes “neelavad” raamatuid ning on neid, kes nutavad ja loevad.
“Raamatukogus on küll jah neid, kes teevad trenni või huviringi minekuks aega parajaks ninapidi telefonis olles. Aga täitsa märkimisväärne hulk lapsi ikka loevad ja laenutavad raamatuid ka,” teab Mägi.
Palju lemmikuid
Ta räägib pikalt, kui tähtis on kohalike laste tulek raamatukogusse. Et ise teoseid valida ja laenutada. Õnneks on enamus lapsevanemaid mõistlikud ja registreerivad oma lapsed kenasti ka lugejateks. “Sellega nad annavad lastele võimaluse vajadusel iseseisvalt, koos sõbraga peale tunde näiteks tulla raamatuid laenutama. Enda nimele. Endale meeldiva raamatu. Vajaliku raamatu võib ju ka siis koos emaga tulla laenutama. Aga just nii seda lugemishuvi ja- rõõmu saamegi tekitada,” on naine kindel.
Millised on teie viimase aja lemmikraamatud nii lastele kui täiskasvanutele?
“Kui uudiskirjandusest rääkida, siis näiteks väga armas ja soe on Anti Saare “Anni asjad”. Korralikult itsitasin Christine Nöstlingeri “Kui mu isa tahtis abielluda Anna Lachsi emaga” raamatut lugedes. Ootan ka Piia Prääniku raamatutele järge, sest need Kairi Looki raamatud olid sellised lõbusad ja lapsesõbralikud raamatud. Hea helge tunne jäi peale nende raamatute lapsele ettelugemist hinge. Nii nagu Anni lugudegi puhul,” ütleb Mägi.
Samuti kiidab ta Aino Perviku “Miniatuurid mälupõhjast”, Delia Owensi “Kus laulavad langustid” ja Ann Cleevesi Shetlandi sarja raamatuid.
