Töötute arv on jätkuvalt tõusuteel. Sellest johtuvalt ka nende inimeste arv, kellele töö kaotus on sellise stressi põhjustanud, et ilma psühholoogi abita on neil raske, kui mitte võimatu tööturule naasta. Kas suudab aga psühholoogki aidata ja üldse ülepea – kuidas psühholoogi juurde pääseda, kes maksab? Harju Elu küsimustele vastavad kliinilised psühholoogid Inga Karton ja Tiina Kalda.
Kuidas inimene, kes vajaks psühholoogi abi, aga kellele see finantsiliselt võimatu on – ei taha ju koondamisrahad saanud värske töötu kulutada psühholoogile, tema esimene mõte on, kuidas selle rahaga uue töökoha leidmiseni ära elada – siiski psühholoogi juurde pääseb?
Inga Karton: See sõltub paljudest teguritest. Esiteks inimese teadlikkus ja seejärel võimalused. Inimesed saavad ise tasuda psühholoogi visiidi eest, on aga ka mitmeid teisi võimalusi, sõltuvalt sellest, mis on probleem.
Töötuks jäämine võib kaasa tuua mitmeid probleeme, sh psüühilist häiritust, aga ei pruugi.
Kui on tekkinud psüühilised probleemid, siis on võimalik suunata inimene ravile, mille tasub haigekassa, selleks on loodud nt perearstidele vastav fond. Või siis, kui on tegemist juba töövõime vähenemisega, saab taotleda kas sotsiaalkindlustusametist või töötukassalt oma töövõime hindamist ning suunamist teenusele.
Tiina Kalda: Pärast töövõime hindamist on omakorda võimalik taotleda töötukassa poolt rehabilitatsiooniteenusele suunamist, mis tähendab kompleksset teenust, kus psühholoogi vastuvõtt on vaid üks paljudest ning mis võimaldab kaasata mitmeid spetsialiste, kelle abi inimesel vaja võib olla.
Tihti on keeruline eristada, mis põhjustab mida ja millal algab häiritus. Siin ongi psühholoog abiks, kes suudab vajadusel selgitada ja suunata inimest edasi kas arstide või juhtumikorraldajate poole.
Psühholoog ongi inimene, kes aitab oma kaasinimesel usu jälle üles leida. Et tal oleks julgust ja tahtmist – mitte oskust, oskusi pakub töötukassa – jälle enda eest võitlema minna.
Inga Karton: Töötukassal on võimalik suunata inimesi ka ainult psühholoogi vastuvõtule, et toetada nende naasmist tööturule.
See on suunatud neile töötutele, kellel otseselt psüühilisi probleeme häirituse tasemel ei esine, või siis paralleelselt nendega tegelemise kõrval. Idee on, et töötukassale partnerite poolt tehtava nõustamisteenuse raames inimeste psüühilise häirituse probleemidega otseselt ei tegeleta.
Kui üldistada, siis suurem osa meie klientidest, kes on töötud jõuavad meieni kas töötukassa või perearsti suunamisel ning väiksem osa pöördub ise (ja tasub ise). Sõltuvalt keskusest on võimalik veel haigekassa teenust saada ka keskustele eraldatud rahadest, seal suunab siis psühholoogile keskuse psühhiaater.
Kas võime üldistuse teha: kas psühholoogilist abi vajavad reeglina lihtsama töö tegijad?
Tiina Kalda: See ei ole kindlasti valdav ning ei anna alust üldistuseks, on ka varasemalt väga keerulist ja vastutusrikast tööd teinud inimesi, kes on näiteks oma ametis läbi põlenud; abivajajate hulgas on aga ka neid, kes on oma pikaajaliselt töökohalt mingil põhjusel koondatud ja siis peab inimene leidma mooduse, kuidas edaspidi toime tulla.
Inga Karton: Nende puhul, kes on meie juurde töötukassa poolt suunatud, me ühtset mustrit välja tuua ei saa. Need aga, kes ise pöörduvad ja maksvad, on reeglina eelnevalt olnud hästi tasustatud, heal majanduslikul järjel olevad inimesed.
Mis moodi nõustamine toimub? Alustate inimese taustauuringust – mida hädaline varasemalt teinud, miks pöördus teie poole?
Inga Karton: See sõltub, kes on inimese meie juurde suunanud. Kui perearst, siis on abivajajal kaasas saatekiri, millel rohkem või vähem asjakohast infot tema varasema käekäigu kohta: mis ravi ta on varasemalt saanud, kas on tehtud vaimse tervise test.
Eestis on läbivalt kasutuses emotsionaalse enesetunde sõelküsimustik, mille abil saab välja sõeluda need inimesed, kelle puhul on kahtlust mõneks järgnevatest psüühilistest häiretest nagu depressioon, ärevus või unetus.
Tiina Kalda: Kui patsiendi saadab töötukassa, on kahtlemata ootus, et tegeletakse inimese aitamisega tööturule naasta. Mida inimesel selleks vaja on, selgub siiski vestluses temaga ning seejärel saab ühiselt püstitada eesmärgid ning leida viisid nende suunas liikumiseks.
Kuidas üks psühholoog saab siiski inimese tööturule aidata?
Tiina Kalda: Eks olulist rolli mängib see, kuidas inimene töölt eemale on jäänud. Kui abivajaja ei julge näiteks töövestlusele minna, siis tuleb sellega tegeleda. Aidata inimesel ületada psühholoogiline barjäär.
Inga Karton: Suures plaanis on kahesuguseid abivajajaid. Ühed on tööturult kõrvale jäänud, sest neil on mingid tõsised terviseprobleemid, sealhulgas ka vaimsed probleemid; teised on aga need, kelle vaimsed probleemid tekkisid selle tagajärjel, et nad jäid töökohast ilma: nad kas vallandati, koondati, või tulid nad ise ära näiteks peale töökiusamist või muid stressirikkaid perioode. Tähendab – töötuks jäämine ise põhjustas psüühilisi probleeme.
Kas töötuks jäänud inimese enesehinnang reeglina langeb?
Tiina Kalda: Kui inimene on pikka aega olnud näiteks töökiusu ohver ja lõpuks töölt ära tuleb, siis see mõjub tema enesehinnangule pikas perspektiivis hästi, eriti kui ta saab abi oma probleemiga tegelemisel.
Võib võtta aasta või kauemgi, kuni selline inimene on valmis taas tööle minema. Töötukassa võimaldab sellistele pikemat nõustamist vajavatele inimestele ka pikemat nõustamisprotsessi, mis on väga vajalik. Et inimesel oleks lõpuks valmisolek tööle naasta.
Kas olete statistikat teinud, kui palju teilt abi saanuid on varsti uuesti edukad tegijad tööturul?
Inga Karton: Seda meie teha kindlasti ei saa. Meie näeme inimest enamasti vaid ühe kindla ajaperioodi, mille vältel ta ei pruugi uuesti tööle naasta.
Meie tegeleme selle hetke probleemistikuga, edasine on siis inimese tegutsemine ja juhuse kombinatsioon. Et edaspidi edukas olla, peab inimene ise oma olukorra lahti mõtestama – töötuks jäämine on tugev stressor, võib paljule väga suuri probleeme tekitada ja ta vajab pikemaaegset abi. Samas mõnele inimesele piisab vaid mõnest kohtumisest psühholoogiga, et uuesti usu endasse tagasi saaks. Ja siis on juba kergem edasi liikuda.
See kehtib eriti siis, kui töötuksjäämine pole vabatahtlik, vaid nt juhtus kas koondamise või vallandamise tagajärjel.
Tiina Kalda: Ega keegi teine ei saa inimest peale tema iseenda aidata. Et mingeid samme ette võtta, peab inimesel olema usk iseendasse. Psühholoog ongi inimene, kes aitab oma kaasinimesel usu jälle üles leida. Et tal oleks julgust ja tahtmist – mitte oskust, oskusi pakub töötukassa – jälle enda eest võitlema minna.
