Kui poleks minu sõbra Rauli tütar Karolin asunud elama Prantsuse Guajaanasse Lõuna -Ameerikas, siis ei teaks ma sellest riigist arvatavasti midagi. Tänu ees ootavale tuttavale tuligi plaan külastada Prantsuse Guajaanat.
Sõit Pariisi Orly lennujaamast Prantsuse Guajaanasse kestab 9 tundi. Enne sõitu on kohustuslik teha kollatõvevastane süst, sest ilma vastava tõendita lennukile ei pääse.
Prantsuse Guajaana on tegelikult osa Prantsusmaast ja rahana kehtib nagu meilgi euro. Inimesi elab Prantsuse Guajaanas u 250 000, pindalalt on riik 83 000 km2. See tähendab, et poole suurem kui Eesti. Enamik elanikkonnast on mustanahaliste orjade järeltulijad, indiaanlased, eurooplased ja sõjapõgenikud Laosest ja Vietnamist. Kohalik rahvas räägib muidugi prantsuse, aga väga laialdaselt on kasutusel kreooli keel. Pealinn on Guajaanal Cayenne, kus elab üle 50 000 inimese.
Guajaana naaberriik põhja pool on Suriname ja lõunapool piirneb Guajaana Brasiiliaga – seega on Brasiilia Prantsusmaa kõige pikema piiriga naaberriik. Seda tasub meeles pidada eriti mälumänguritel.
Riigi territooriumist 83% katab ürgne vihmamets. Vihmametsad on kuulsad oma putukate, liblikate ja muidugi maailma suurima mardika titaansiku poolest. Seda tulevad jahtima putukapüüdjad üle maailma. Titaansikk ilmub välja ainult vihmaperioodi alguses jaanuaris või veebruaris ja peitub siis kümneks kuuks jälle metsadesse. Huvitav on seegi, et kui näiteks tahad jahile minna, siis lähed poodi, ostad relva ja oledki jahimees valmis. Mingeid lube pole vaja. Põhilised jahiloomad on kapibaara – maailma kõige suurem näriline, kes võib kasvada kuni 60 kg raskuseks – ja mitut liiki ahvid.
Guajaana troopilised vihmametsad moodustavad ühe terviku Amazonase vihmametsadega ja siinsed jõed on kuulsad oma kalarikkuse poolest. Maailma veerikkaimas jões Amazonases elab rohkem kui 3000 liiki kalu ehk ligi 10% maailma kalaliikidest. Meile tuntuimad asukad on piraaja ja elektriangerjas. Meie soov oli kätte saada mõni tarpoon, kes tuleb merest jõgedesse. Ta võib kasvada rohkem kui kaks meetrit pikaks ja on siinsete kalameeste lemmik püügiobjekt.
Niiskus jõe äärsetes vihmametsades on nii suur, et kõik asjad, eriti nahksed, lähevad hallitama. Riided ei kuiva ära, parim viis neid kuivatada on selga ajada ja kanda. Hommikul kingi jalga pannes peab kontrollima, et mingeid mürgised ämblikke sees poleks. Metsas on palju ohtlikke madusid, peab ettevaatlik olema.
Üks eredamaid elamusi oligi tutvumine öösel alligaatorite perekonda kuuluvate kaimanitega. Kohalik mees püüdis paljaste kätega kahemeetriseid kaimaneid. Üldse kasvavad kaimanid kuni 3 meetri pikkuseks ja on Põhja-Ameerikas elavatest suguvendadest alligaatoritest tunduvalt agressiivsemad. On öeldud, et kui kaimanid kasvaks alligaatoritega ühesuuruseks, siis inimestel nende asualal enam ruumi poleks – nii agressiivsed on need krokodillilised. Kahjuks pildistada meil seda eksklusiivset püüki eriti ei lubatud. Kui paadiga mööda jõge sõitsime, nägime ka veest välja hüppavaid, kohalike kalameeste poolt väga hinnatud Atlandi tarpoone.
Suureks ekstreemelamuseks oli vihmametsas äraeksimine. Õnneks GPSi ja matšeete abil õnnestus meil mõne aja möödudes vaevumärgatav teerada üles leida, kuigi paanika oli juba üpris suur.
Enim tuntakse seda Lõuna-Ameerika väikeriiki ehk seal paikneva ELi kosmodroomi järgi. Meie reis lõppes kahjuks enne järjekordse raketi starti. Tavaliselt teatatakse stardist kaks nädalat ette. Kosmodroomile saab osta pileti ja siis pääseb küllaltki lähedale stardipaigale. Vaatepilt pidi olema võimas.
Ernest Hemingway on kirjutanud, et igas sadamas on mõni (purjus) eestlane. Prantsuse Guajaanas oli meie väike reisiseltskond ainukesed eestlased, kes seal rummi manustasid. Teisi eestlasi peale Karolini me Guajaanas ei kohanud. Sellepärast arvasingi, et jagan oma reismuljeid ka teiste Harju Elu lugejatega sellest vähetuntud haruldase loodusega maast.
