70 alalise elanikuga Prangli saar üritab rahvaarvu kasvatada omapärasel moel. Viimsi valla rahadega on remonditud endine õpetajate maja, kuhu loodetakse leida kaks lastega perekonda, kes maksaksid vaid sümboolset üüri.

“Maja valmis 1992. aasta lõpuks, ehitati Viimsi valla poolt,” meenutab Prangli kooli direktor Tiina Piirisaar. Esialgu majutati majas mandrilt saarel tööl käivaid õpetajaid, siis kasvuraskustega lapsi, kes mujalt saare kooli saadeti.

“Suuremate käitumisprobleemidega lapsi me vastu ei võtnud, pigem tulid õpilased, kellele sobis rahulik õpikeskkond – väike ja kodune kool. Aastatel 2003-2016 lõpetas Prangli põhikooli umbes 20 õpilast, kelle alaline elukoht polnud Prangli saar,” selgitab Piirisaar.

Viimane kaugemalt tulnud õpilane lõpetas Prangli põhikooli eelmisel kevadel. “Kuna õpilaskodu jäi tühjaks, siis ma tegin vallavalitsusele ettepaneku, et katsuks siia noori peresid saada,” räägib Prangli saarevanem Terje Lilleoks.

Eelmisel sügisel nimelt tegi reginaalminister Arto Aas visiidi Pranglile. “Seal oli kohal kogu vallavalitsus. Siis ma käisin selle idee esimest korda välja, kuna ma vaatasin, et nii palju tähtsaid inimesi on koos. Abivallavanem Jan Trei võttis sellest kahe käega kinni. Temaga me oleme seda asja edasi ajanud,” selgitab saarevanem.

Soov päästa kool

Noori peresid oleks saarele tõesti vaja, sest Prangli elanikest üle poole moodustavad pensionärid. Noori ja lapsi on vähe. Saare üheksaklassilises põhikoolis käis õppeaastal 2016/2017 vaid viis last. Järgmiseks õppeaastaks on end kirja pannud kuus õpilast – sama palju kui on kooli õpetajaid.

“Kui kool juba kord ära kaob, ega seda enam taastama keegi naljalt ei hakka,” kardab Terje. “Senikaua, kuni on kool, on ikka elu.”

Nõnda näeb välja üks kahest köögist, mis majas on. 

Kuidas on võimalik viie või kuue lapsega üheksaklassilist kooli pidada? “Aga on. See on valla kohustus, sest tegemist on väikesaarega ja vald peab pakkuma põhiharidust kodu lähedal,” räägib saarevanem. Seni ongi Viimsi vald kooli kulud kinni maksnud.

Et meelitada saarele uusi peresid, investeeris Viimsi vald tänavu endisesse õpetajate majja 20 000 eurot. “Selle raha eest on tehtud sanitaarremont ning värskendatud hoonet. Remont algas kevadel ning on tänaseks lõppenud. Sanitaarremondi teostas Viimsi Ehitus, kes tegi parima ehituspakkumise,” meenutab Trei.

Maja korterid on suurusega 56 ja 36 ruutmeetrit. Hoones on puuküte ning kahe pere peale ühine duširuum. WC-d paiknevad siiski eraldi.

Paarkümmend soovijat

Kahe pakutava korteri peale on tulnud juba paarkümmend korrektselt vormistatud sooviavaldust, kus on nii CV, motivatsioonikiri kui pere tutvustus. “E-maile küsimustega on tulnud kolm korda rohkem,” väidab Lilleoks.

Kõigile huvilistele elamispinda pakkuda pole. Lisaks endisele internaadile on saarel vaid paar tühja tühja maja, kus ei elata aastaringselt ega suvitata, aga need on eraomanduses ja siin vald sekkuda ei saa.

“Eesmärk on leida just põhikooliealiste lastega peresid, kuna Viimsi vald niikuinii peab seda kooli üleval pidama, et selles koolis oleks rohkem lapsi, et lastel oleks endal lõbusam,” arvab Terje.

“Kui me nüüd hakkame neid peresid valima, siis alustame sellest, et nad siin käiksid ühe ringi ära, näeksid elamistingimusi, et nad ei ostaks n-ö põrsast kotis. Siin sa oled saare peal, sa ei ole oma minemistes ja tulemistes iseenda peremees alati,” arutleb ta.

Millal esimene perekond võiks sisse kolida? “18. august on see viimane tärmin, milla võivad veel viimased CV-d tulla ja siis me hakkame otsustama. See tuleb hästi kiiresti läbi viia, sest me tahame, et 1. septembriks oleksid lapsed koolis,” ütleb Terje.

Valituks osutuvad perekonnad peavad maksma üüri ligikaudu 30 eurot kuus. Lisanduvad kulud elektri eest, vesi ja prügivedu on tasuta. Üürilepingud teeb vald nendega esialgu aastaks. “Ega ju ei tea, kuidas nad vastu peavad. See talv on pime ja pikk,” arvab saarevanem.

Mis saab siis, kui perekond otsustab keset talve lahkuda? “Ega sa kedagi hammastega kinni ei hoia, aga me üritame need pered valida selliselt välja, et nad ei lahkuks siit poole talve pealt,” ütleb ta.
“Sellepärast ongi see valikuperiood küllalt pikk, et me jõuaksime neid inimesi siin kohapeal näha. Kuna tegemist on väikse kogukonnaga, on oluline, et meie inimesed saaksid läbi nende inimestega, kes siin elama hakkavad,” selgitab Terje.

ARVAMUS: Lahendus kaugtöös
• Terje Lilleoks ise kuulub nende inimeste hulka, kes on saarele kolinud. Erialalt fotograaf, töötas ta pikalt Kirilille kirjastuses. “Ma tahtsin linnast ära tulla. Siis ma tulin siia. See oli 2010. aastal,” meenutab ta.
• Linnast päris lahti ei ole Lilleoks siiski saanud. Talvel käib ta Tallinnas poole kohaga müüjana tööl. “Olen kolm päeva korraga ära ja siis jälle nädal aega siin,” räägib Terje.
• Millist tööd võiksid hakata tegema Pranglile kolivad pered? “Nad võiksid olla sellised inimesed, kellel on võimalik teha kaugtööd, sest siin kohapeal ei ole pakkuda statsionaarset töökohta,” ütleb ta.“Kalandus kui elatusvahend on väikesaartel järjest marginaliseerumas. Kaluriühistu müüdi maha, meil ei ole kutselisi kalureid siin enam,” tunnistab Terje nukrat olukorda Pranglil. Saarel on vaid paar kutselist kaluripaberitega meest, kes käivad kala püüdmas ja müüvad seda.
• Hooajaliselt vajatakse Pranglil giide, samuti abikäsi restoranis ja majutusasutustes. “Ma loodan, et ta ei jää selliseks suvitussaareks, vaid siia kolib noori inimesi ja hakkavad lihtsalt teistsugused tegevusalad, kui nad seni olnud on,” arvab saarevanem. “Turismiga sa tervet aastat ikkagi ära ei ela, kuna see suvi on nii lühike.”