Toiduliit valis värskelt tiitli “Südamega tegija” nominentideks viis naist, kellest üks pälvib 12. oktoobril toidutööstuse kõrge tiitli. Nende hulgas on ASis Kalev tootmiseadme operaator-seadistajana töötav Elvi Õismaa.

Elvi Õismaa töötab praegu Rae vallas tegutsevas ASis Kalev aastast 1968. Seega on tuleval aastal oodata poolesajandilist ametisünnipäeva. Temast kauem on praegu ettevõttes töötanud vaid üksikud inimesed. Nende hulgas üle 60 aasta legendaarne magusameister ning ajalootalletaja Otto Kubo.

Nomineerimisest rääkides on Õismaa tagasihoidlik. “Eks ikka natuke ärevust on sees. Varem on selle tiitli Kalevist saanud vaid Otto Kubo,” ütleb ta. Kuidas Elvi Õismaa toona veel Tallinnas Pärnu maanteel tegutsenud Kalevisse tööle sattus? Ta räägib, et tahtis minna õppima kergetööstustehnikumi, kuid kahjuks jäi avalduse esitamisega hiljaks. Selle asemel asus ta õppima kutsekooli nr. 15 ehk nn kommikooli. Seal nimelt õpetati kompvekivalmistajaid, pagareid ja kokkasid. “Kõik oma praktikad veetsin Pärnu maanteel Kalevis, kus praegu töötab politsei- ja piirivalveamet. Kommikool oligi põhiline paik, kust ettevõte sai endale uusi töötajaid. Ja eks magus meelitas mind ka,” meenutab ta.

Vanas Kalevis palavam

Esimene amet oli noorel töötajal Peetrikese kommide pakkimine. Samas oli see kõrgeim töökoht, sest pakkimine asus toona hoone viimasel ehk neljandal korrusel. “Kohti polnud ja siis sain sinna. Hiljem olin glasuuri peal ja seda juba vanas majas. Vahepeal tegin näiteks komme “Linnupiim”. Viimased üheksa aastat olen olnud pidevalt glasuurmasinal. Seega on maja sees olnud mitmeid ameteid,” räägib Õismaa.

“Osa toitumisnõustajaid kinnitavad ühest suust: valge suhkur on kahjulik ja põhjustab tervisehäireid. Aga kõigil meil pea lõikab ning segamini pole valge suhkru pärast veel keegi läinud,” ütleb Elvi Õismaa. 

Seadmed on poole sajandiga pidevalt muutunud. 1960-70ndatel oli liine ning seadmeid lihtsam tundma õppida, kuid töö oli raskem. Nüüd on seadmed hoopis keerulisemad ja nende tundmaõppimine seda raskem. “Aga töötada on hoopis kergem. Kunagi oli väga palju käsitööd. Näiteks glasuuri tuli lasta glasuurmasinasse kraaniga käsitsi. Nüüd tegutseb automaat,” võrdleb Õismaa vana ja uut.

Õnneks pole suuri äpardusi tootmises juhtunud. Vahel harva on mõned kommid väiksemad. Kuid sellest pole hullu, sest müüki läheb magus pakendikaalu järgi. Tööpäev algab Kalevis kell 6.30 ning pealinna rahva toob tööle buss. “Sätin masina ja temperatuurid paika. Ja kui eest hakkavad kommid tulema, siis hakkame tööle. Pärastlõunal kell 15 lõpetame töö ja 15.20 läheb buss tagasi pealinna,” kirjeldab naine praegust ametit.

“Vanas Kalevis oli palavam, sest ventilatsioon ei olnud võib-olla nii hea kui praegu. Ja polnud eraldi külma ja sooja ruumi. Praegu käib pakkimine jahedamas ruumis. Köögis on loomulikult palavam,” räägib Õismaa.

Kommipaberid ja puutöö

Rutiinsele liinitööle tõi aastaid vaheldust tootmisvõimlemine. Ühel korral päevas pandi tsehhis liinid seisma, aknad tehti lahti ning spordimetoodiku juhtimisel tehti 5-10 minutit virgutusvõimlemist. Seda tehti eelmisel aastal lühikest aega uuesti ning võimlemine meeldis inimestele.

ENSV ajal ei jaganud ettevõte enda töötajatele ei šokolaadi ega komme. Kõik tuli naistel osta tehasekauplusest. Huvitav trikk oli aga punaste tähtpäevade tähistamisega. 1. mai ja 7. novembri paraadist osavõtu eest sai töötaja kümme rubla. “Kui võtsid lapse kaasa, siis anti talle ka väike kommikott. Kümme rubla oli suur raha, sest ühe rublaga said juba kõhu täis,” ütleb Õismaa.

Koos Kaleviga tuli naisele ka väike hobi koguda kommipabereid ning -karpe. Kahjuks on lapsed need tema sõnul tänaseks laiali jaotanud. “Oleks väga huvitav olnud kogu vaadata. Näiteks murdnurgaga vahvlikommide pakend oli väga ilus. Tollal oli etikette hea koguda, sest need olid igaüks eraldi. Praegu on kõik rulliis, kuid aastakümneid tagasi olid vaid tinapaber ja voodripaber rullis,” kirjeldab Õismaa. Siis käis kogu pakkimine käsitsi, täna teeb töö ära automaat.

Praegused hobid on Õismaal lillede kasvatamine, puutöö, õmblemine ning kudumine. “Nikerdan käe vahel tšintšiljale puuri sisse igasuguseid majakesi, treppe ja astmeid. Aga loom närib väga palju ning pidevalt tuleb vidinaid uuendada,” räägib naine.

ARVAMUS: Ruth Roht, AS Kalev kommunikatsioonijuht
Kalevi kommivabriku raudvara Elvi Õismaa tegutseb magusamaailmas juba ligi 50 aastat. Tema käe all valmivad igapäevaselt eestlaste lemmikud “Oravake”, “Kalev”, “Teekonna”, “Karakum” ja teised. Alates ajast, mil Elvi asus Kalevisse tööle, on tootmisprotsess ja -seadmed teinud läbi märkimisväärse muutuse. Praegused “uue põlvkonna” seadmed nõuavad töötajalt oluliselt rohkem kui varasemad. Ka Elvi on pidanud end erialaselt väga palju täiendama. Tänu heale õppimisvõimele ja tehnilisele taibule tuleb ta täna moodsate seadmetega suurepäraselt toime.
Oma teadmisi ning oskusi on ta edasi andnud lugematule hulgale uutele kolleegidele.
Elvi enda sõnul on tal huvitav ja mitmekülgne töö. Kasvõi juba seetõttu, et tema “käte alt” käib läbi palju erinevaid kommisorte. Elvile meeldivad uued kaasaaegsed seadmed, mis on tehiliselt keerukamad, kuid seda põnevamad. Väljakutset pakub ka noorte kolleegide õpetamine.
Kolleegid iseloomustavad Elvit ülivõrretes: ta on kohusetundlik, töökas, talub hästi pinget, olles samas sõbralik, rõõmsameelne ja abivalmis. Ta saab hakkama erinevate probleemide lahendamisega ja teeb seda alati rahumeelselt. Elvit saab usaldada ja temale loota.