Inimesed avastasid meid enda jaoks läinud aasta lõpul. Mitte niššiteatri, vaid teatrina, kes pakub tõeliselt nauditavaid elamusi. Teatrielamusi. Selle aasta esimestel kuudel oli saalist reeglina 70–80% välja müüdud.

Nii kõneleb Kellerteatri omanik ja juht Vahur Keller, kelle teater on täpselt nii vana, et sai enne karantiiniminekut oma esimese sünnipäevapeo ära pidada. Suhteliselt noore teatri puhul – mida enamik meie teatrihuvilistest tõenäoliselt veel külastada pole jõudnud, mõned veel sellest ehk midagi kuulnudki pole – on loomulikult palju küsimusi õhus.

Esimene neist: miks meie teatritiinel ajastul, mil mitmed olemasolevadki kurdavad raskusi toimetulekuga, loodi veel üks teater? Kas NO99 lõpetamine 2018. aasta novembris andis signaali, et üks paik Eestimaa teatrimaastikul on vabaks jäänud?

“Sellist paralleeli pole ma küll tõmmanud,” muheleb uue teatri asutaja. “NO99 kogus tuntust just oma avangardistlike ja ühiskonnakriitiliste suurlavastustega,” eitab Vahur Keller kokkulangevust ühe teatri surma ja teise sünni vahel.

Inimene peab lahkuma teatrist, viies koju kaasa nii hinges püsiva esteetilise naudingu kui ka mälus oleva aistingu hubasest tundest. Siis tuleb ta ikka ja jälle siia vanasse majja uute elamuste järele.

Aga Kellerteatri sünniseoseid ühe teise teatri – Nukuga, ei eita ta küll. Nimelt kinnitavad teatriannaalid, et Vahur Keller pidas ligi 20-ne aasta jooksul Nukuteatris mitut loomingulist ametit, millest viimaseks oli festivali kunstilise juhi roll.

“Kui 2018. aasta kevadel leping teatriga lõppes, olin teelahkmel – kas pakkuda mõnele teisele teatrile oma teadmisi ja talenti või teha hoopis omaenda teater… Eks plusse-miinuseid ole mõlemal variandil,” arutles Vahur Keller toona ja arutleb nüüdki.

Omaenda teater

Nii saigi otsustatud: omaenda teater – Kellerteater! Sest nime valimine läks vastsündinule märksa õlitatumalt kui seda oli sünnitusprotsess ise – nime valimisel langesid õnnelikult kokku teatrijuhi enda nimi, selle rahvusvaheline taust õige mitmes keeles ja mängupaikki, kus taheti teatrit etendama hakata.

“Kui sattusin vanasse püssirohuaita Uus tänav 37, siis oli selge – siin ja ainult siin saab minu teater olema,” on mees tagantjärelegi valitud paiga õigsuses kindel. Ja seegi nägemus on tõeks osutunud – just vana, ajaloolise hoone hõng ja aura on see, mis publikut aitab kokku tuua ja teatri suundumust – olla põnevus- ja krimiteater – ellu viia.

Mis tehtud

Nüüdseks on natuke rohkem kui aasta valitud rada käidud. Ja iga päev sellest aastast, iga lavale toodud etendus on andnud kindlust, et valitud tee on õige, niššiteatriks kitsale fännideringile – nagu esimestel kuudel mõned eriti terava sulega teatrikriitikud osundasid – pole Kellerteater kujunenud.

“Oleme esimese aastaga lavale toonud kuus etendust,” ei varja teatrijuht uhkust – selline omalavastuste arv ei teeks häbi ühelegi teatrile.

Nagu nimele kohane, alustati ühe tuntuima õuduskirjaniku, Edgar Allan Poe novelli “Mõrvad Rue Morgue´il” muusikalise dramatiseeringuga, järgnes sõnadeta õuduskomöödia “Armunud alkeemik”; edasi toodi lavale “,edasi toodi lavale “Emilie Sagee”, mille lavastasid külalistena Kersti Heinloo ja Raho Aadla, ja siis juba lastele mõeldud Grigori Osteri “Õuduste kool”, mille Tarmo Männart monotükina ühtaegu natuke naljakaks ja natuke õudsaks mängida oskas.

“Ühel päeval astus teatrimajast läbi hea tuttav, menukirjanik Indrek Hargla. Näitasin talle siis maja, rääkisin tehtust. Apteeker Melchiori vaimsele isale meeldis nähtu-kuuldu nii väga, et lubas meiegi majja õuduse hõngu veel lisada. Nüüd ongi Kellerteatri mängukavas “Kodukäijad”, mille näitlejatrupp mängib kummitused vägagi usutavaks.

Kui siia juurde arvata veel Antony Shafferi triller “Mäng” ja Oscar Wilde lastele mõeldud “Canterville´i kummitus”, siis usub ehk uskumatumgi Toomas – siit majast on igale maitsele midagi valida.

Tarmo Männart, “Õuduste kool”. 

“Ma pole kunagi arvanud, et tearilavalt peaks etendama keerulist draamat, millest väga vähesed aru saavad,” räägib teatrijuht oma kontseptsioonist laiemalt. Teater peab olema mitmekesine, kuhu vaatajal on hea tulla ja igas mõttes hea olla: vaimule pinget loovatele, ehk grotesksetelegi etendustele ei keelata Kellerteatri hubasest kohvikust kaasa osta ka klaasikest veini.

“Inimene peab lahkuma teatrist, viies vanast püssirohuaidast koju kaasa nii hinges püsiva esteetilise naudingu kui mälus oleva aistingu hubasest tundest.

Eriline teater eriliste inimesteta

Kindlasti nõuab eriline teater ka erilisi näitlejaid, erilisi lavastajaid ja kunstnikke, üldse erilisi inimesi, mõtleb nii mõnigi teatrifriik.

“Tegelikult polegi meil klassikalises mõistes näitlejate truppi. Pigem on meie teatri ümber koondunud näitlejad, kellega me siis koos teeme. Näiteks Riho Rosberg, meie tuumiku kindel liige, eneseunustamiseni kaasakiskuv näitleja “Kodukäijates”, on oma insenerimõtlemise ja kuldsete kätega ühtlasi ka lavameistriks; seksikust ja sähvakust lisab teatrile nooruke, võib-olla teatrimaailmas veel vähetuntud Rahel Ollisaar; Andrus Eelmäe aga, kelle põhitöökohaks on Nuku, kruvib ka Kellerteatris koos Andres Roosilehega mitmes etenduses oskuslikult pinget,” räägib Vahur Keller oma näitlejatest.

“Tänapäeval tahab näitleja vabadust varasemast palju rohkem. Sest võimalusi on rohkem,” põhjendab Keller. “Töölepingud panevad näitleja jaoks piirangud peale. Nii on tööd küll keerukam planeerida, aga see annab mõlemale poolele suurema vabaduse!” arvab teatrijuht.

Lavastab oma teatris teatrijuht Vahur Keller valdavalt ise. Kunstnikuks on Britt Urbla Keller, teatrijuhi abikaasa. See pool eesriidetagusest meenutab vägisi NO-teatrit, mis üsnagi õudsalt lõpetas…

Kellerteater. Fotod Kellerteater 

“Ma ei tea täpselt, mismoodi töötasid Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo, aga meie Britiga alustasime koostööd juba NUKU-s, see on kestnud rohkem kui kümme aastat. Nii et mõistame teineteist poolelt sõnalt. Ja kritiseerime kui vaja,” avab Keller teatri lavatagust.

Põnevus Viinistu vanasse katlamajja

Vaatamata maailmas vohavale epideemiale pole Kellerteater tööd katkestanud. Käivad virtuaalproovid üksteisega laval reaalselt kohtumata.

Lavaküpseks on saanud ka esimene virtuaaletendus, monotükk “Canterville´i kummitus,” mis samuti hoogsalt vaatajaid kogub.

“Ükski õudus ei kesta igavesti,” teab õudusteatri juht Vahur Keller raudselt. Varsti on inimesed teatris tagasi. Ka teatril on oma publiku jaoks üllatus: suvel kavatsetakse koduseinte vahelt välja minna, Viinistu vanasse katlamajja põnevust viima.