Pommigrupi juht: ei tasu torkida seda, mida sa ei tunne! Eelmisel nädalal tähistati Eesti organiseeritud tuletõrje 100. sünnipäeva. Sellel puhul peeti meeles kümneid teenekaid vabatahtlikke, päästjaid ning teisi tublisid oma ala inimesi. Päästeameti kuldsete tammelehtedega teenetemedali pälvis Demineerimiskeskuse Põhja-Eesti pommigrupi juhataja Raido Taalmann.

Põhja-Eesti pommigrupi juht Raido Taalmann on sündinud ja käinud koolis Raasikul. Tänaseks on elu ja töö toonud teda pealinna. Kuid pommigrupi töömaa ning tegevus käib ikkagi kogu Harjumaal.

Õnnesoovid kõrge tunnustuse puhul. Kas see oli suur üllatus?

Eks ta on ikka üllatus. Et minu töid ja tegemisi on märgatud ning peetud ka tunnustuse vääriliseks. Tegemist on 15-aastase hea teenistuse eest antava tunnusmärgiga.

Varem olete saanud ka Päästeametilt tunnustust? Vormil on teil päris mitu linti.

Siin on siis PA medal, PA hõberist ja see numbriga “3” lint tähistab kolme välismissiooni. Kaks korda Afganistanis ning korra Gruusias vahetult pärast 2008. aasta sõda. Käsime Gruusia armeel abiks lennukipomme otsimas ning hävitamas.

Võrdlusmoment on teil olemas. Milline nendest kolmest paigast on kõige ohutum ja milline kõige hullem?

Ilmselgelt on Eestis kõige parem ja turvalisem. Afganistan on täiesti eraldi maailm, sest seal on lahingumoona ning relvi väga palju. Gruusias oli ja on palju kaasaegset lahingumoona. Eestis on valdavalt jätnud jälje kaks 20. sajandi maailmasõda. Moona on palju. Isegi nii palju, et oleme siin õpetanud välja ka Rootsi demineerijaid. Kuid kui teada, kuidas moonaga käituda ning inimene on mõistlik, siis temaga õnnetust ei juhtu.

Mida teha, kui leiad kahtlase eseme?

Kahtlane ese ei pruugi olla alati lõhkekeha. Aga ikkagi ei tasu torkida, kui leiad eseme mida ei tea ega tunne. Kindlasti tuleb kohe teatada häirekeskuse telefonile 112. Teatada saab ka kodus olevast laske- ja lõhkematerjalist, mida soovitakse vabatahtlikult loovutada. Vabatahtlik loovutamine ei ole karistatav.

Kas valdavalt on leitud lõhkekehad ning muu taoline materjal pärit 20. sajandist?

Suures osas küll. Aga meil on eksponaadina olemas näiteks mortiirikuul aastast 1800. Valdavalt kasutati 20. sajandil lõhkekehade lõhkeainena trotüüli. Selle omapära on see, et ainega ei juhtu midagi ning plahvatusvõime säilib. Ajaga võivad asjad katki minna küll. Mobiiliga on lihtne, sest katkine aparaat ei tööta. Lõhkekehal lähevad katki kaitsesüsteemid ning see on ohtlik.

Hilisemad ajad ning isevalmistatud lõhkeseadeldised. Kui suur on oht neid leida?

Isevalmistatud lõhkeseadeldiste aeg jäi 1990ndatesse. Praegu kiidan meie koostööpartnereid ehk politseid ja kaitsepolitseid. Nad on teinud nii head tööd, et taolisi olukord tuleb ette harva.

Teie ning kolleegide senised suurimad ning üllatavamad leiud?

Ilmselt kogu Euroopa ja vist ka kogu maailma jaoks on haruldasem see, kui kevadel 2012 leiti Männikult maa seest 15 tonni (!) lõhkeainet. Seda ei ületa vist lähiajal mitte miski. Ning siiani pole selge, kuidas lõhkeaine sinna sattus. Võib ainult oletada, et ehk tehase likvideerimisel. Aeg-ajalt tuleb ette veel muudki. Näiteks Reidi tee ehituselt leiti palju lõhkekehi. Männiku rabast on neid ka suurtes kogustes leitud. Aga see on juba tavalisem. Igal aastal tuleb üle Eesti välja umbes 4000 erinevat keha.

Kus peaks Harjumaal metsas liikuja, seeneline või marjuline rohkem nina ette vaatama?

Vaadates statistikat, siis peaks igal pool olema tähelepanelik. Seenelistele ja marjulistele panen südamele, et igast kahtlasest leiust peab kohe teatama numbrile 112. Loomulikult peab arvestama, et pommigrupp ei jõua igale poole viie minutiga kohale. Näiteks Aegviidu kant. Aga teeme kõik meist oleneva, et ohtlik ese ei jääks metsa, põllule või harjutusväljale. Seepärast ei pea muretsema, et äkki leitud ese ei olegi lõhkekeha. Teatajat vale väljakutse eest ei karistata. Isegi demineerijad ei tunne kõiki olemasolevaid lõhkekehasid.

Millal saab Eesti täielikult n-ö demineeritud?

Kunagi kindlasti. Aga seda aastat ei oska keegi välja pakkuda. Sest leitud lõhkekehade arv ei näita kahjuks vähenemise märke.

Kuidas sai teist üldse demineerija ning tänaseks Põhja-Eesti pommigrupi juht?

Algselt teenisin pikka aega kaitseväes, täpsemalt päästekompaniis. Sellesse aega jäi ka esimene Afganistani missioon. Käisin seal pommikoera juhina. Enne seda läbisin demineerija kursuse. Afganistanis kontrollisin koeraga baasi sissesõitvaid autosid. Sealt edasi tuli Põhja-Eesti pommigrupp, mille juhataja täna olen. Alustasin siin aastal 2005.

Ise olete ka mõnda lõhkevat asjandust ehitanud?

Kvalifikatsioonilt olen ka demineerimisinstruktor ning läbinud mitmeid kursusi. Koolitustel teeme küll mulaaže ning imitatsioone. Kuid meie inimesed läbivad ka kursuse isevalmistatud lõhkekehadest. Siis tuleb kursustel ka ise lõhkeainet valmistada. Aga kõik on kontrollitud. Eks poisikesena olen minagi tikuväävli ja kodarapüssiga pauku teinud. Tagantjärgi mõeldes olid need asjad ikka ohtlikud.

Tänapäeval on internet kõikvõimas ning noored kasutavad igasugu võimalusi. Vahepeal oli näiteks moes valmistada puhastusvahendist Torusiil pommikesi. Aga ükskõik, mida ette võtad, siis mõtle enne kui midagi teed. Tagajärjed võivad olla väga traagilised. Ja kõige hullem on see, kui sinu tegevuse pärast saab keegi teine kannatada.

Milline on demineerija kõige hullem unenägu?

Sellega on nii, et eks me vahest ikka mõtleme, et mis siis kui… Näiteks selline olukord, kui Tallinna kesklinnast leitakse suur lennukipomm, mida ei saa transportida ning linnarahvast tuleb viia ohutusse kohta. Saksamaal on täiesti tavaline, kui mõnest suurlinnast evakueeritakse näiteks 30 000 elanikku. Eestis oleks taoline ettevõtmine haruldus. Kartust või hirmu ei ole. Pigem on meil aukartus, sest kui sa teed midagi valesti, lõpeb ettevõtmine väga hullusti. Kui pead reeglitest kinni, siis midagi hullu ei juhtu.