Kevad lubas vara põllule
Kuigi kõik tundub nii tavaline – kevadine maaharimine, külv, viljade valmimine, sügiskoristus – on igal põllumehe kevadel ja aastal oma nägu.

Kivikoristus oli Kose taga Ojasool täies hoos. Traktor järelhaagisega ees, neli meest kannul – ohutuseeskirjadest tingitult kõigil kahemeetrised vahed – nii see töö käib. Käis pool sajandit tagasi ja käib nüüdki. Ainult vanasti tundus ehk kive rohkem olevat. On nad siis nüüdseks ära korjatud?

“Kus sa sellega, kivid ei saa kunagi põldudelt ära korjatud,” arvab üks meestest. “Mida kõrgemale künka otsa ronime, seda rohkem kive tuleb,” arvab teine. Ja tal on õigus: uuriv silm märkab künkal tõesti kive, mida kõrgemale, seda rohkem.

Meie põllumeeste põletavaimat probleemi, tööjõu, eriti oskustööliste puudust, Kose kandi Kõrgemäe Agro mehed ei tunnista. Saab esimesed kevadtööd omade jõududega tehtud, saavad ka teised.

“Meil on 500 hektarit põllumaad ja tegeleme ainult teraviljakasvatusega: nisu, nii tali kui suvinisu, hernes, uba ja raps – need me maha külvame. Esimesena, juba järgmise nädala teisipäeval, külvame oa ja herne maha,” lubab Karmo Viilup, Kõrgemäe Agro juhatuse liige. Lubadus kehtib muidugi juhul kui ikka ilma peab.

“Külm aga varajane kevad on, lubas juba märtsi lõpus esimeste põllutöödega pihta hakata,” arvab firmajuht kevadest. Esimene töö oli põldude väetamine. Kui kivid korjatud saavad, läheb randaalimiseks ja siis kohe ka kevadkülviks.

Kõik tööd teevad Kõrgemäe Agros omad inimesed. Kevade suveks kasvades istub traktorist Kaur kombainirooli – need kes täna järelhaagisesse kive viskavad-veeretavad, on tegelikult ka traktoriroolis oskajad mehed.

Igakevadine käsitsitöö põldudel. Muidu masinamehed (vasakult) Roobert, Kermo, Felix ja Margus on kive koristamas. Kaur keerab traktorirooli. Foto Ülo Russak 

“Meil on kõik haritud töötajad, vähemalt Olustvere maamajanduskooli paberitega, teevad erinevaid töid,” kiidab põllumajandusfirma juht oma kaadrit. Ja tunnistab siis ausalt: “Lihtsat põllutöölist on tänapäeval raske leida. Masinamehi leiab ikka.”

Kõrgemäe Agros on töö sätitud sedasi, et pakutakse teenustööd teistelegi maaharijatele. Küntakse, külvatakse, vajadusel koristatakse ka saak ära.

“Nii saame õppinud meestele järjepidevalt töö kindlustada,” räägib töö korraldaja. “Kui aga enda põllud vajavad käsitsi töötegemist, tulevad mehed masinatelt maha.”

Et töökäte puudusel Kose taga Ojasool midagi tegemata jääks, seda Karmo Viilup ei karda. Aga nagu iga põllumees, kardab temagi viljahindade kõikumist maailmaturul – mis hinnad sügisel, saagikoristuse aegu teevad. Kuigi seda, et need ülemaailmse kriisi aegu päris põhja kukusid, on raske uskuda.

Siseministeeriumisse töötajaid küllaga, farmi mitte ühtegi…
Kuivajõe farmer on tõsine tegija: lüpsilehmi on seal üle 600, loomi koos vasikate ja mullikatega laudas aga 1100. Ka sööt neile toodetakse peamiselt ise, haritavat maad on ettevõttel 1200 hektarit. Kõik see nõuab ka tegijaid ja juhti tegijaile.

“Ei-ei, sugulasi mul küll Toompeal pole,” tõrjub Kuivajõe Farmer OÜ juhatuse liige Urmas Põlluaas kategooriliselt, nagu oleks häbi olla suguluses mõne riigikogu kõrgepalgalise liikmega. Ja ehk ongi – eriti siis, kui ise töö tegijana ja teistele töö andjana ja suunajana ei tea ette, mis toob homne päev, kes on veel tööl ja keda enam pole.

“Meie 25 töötajast on pea pooled nn võõrtöölised, Ukrainast pärit. Kahel neist sai just 365-ne tööaeg Eestis täis ja mitte ei tea, kas seda pikendatakse. Valitsus soovitab Eesti inimeste hulgast tööjõudu värvata, palju ju töötud…”

Tõenäoliselt paljud kuulsid esmaspäeva, 6. aprilli Aktuaalsest Kaamerast maaeluministri Arvo Alleri ebalevat juttu sellest, et tuleb ikka kohalikke inimesi tööle võtta.

Saatejuhi küsimuse peale, et mida teha siis, kui kohalikud elanikud ei taha füüsilist põllutööd teha, vastas maaelu eestseisja veel ebalevamalt, et kui täna ei taha, siis küll kahe kuu pärast tahavad…

“Mis ma loomadele ütlen,” põrutab Urmas Põlluaas vihaselt, “oodake kaks kuud, küll siis tullakse teid jootma-söötma ja lüpsma!”

Ja lisab siis leebemalt: “Loom tahab ju iga päev hoolt saada. Miks peaks aga inimene, kes senini töötas ettekandja või baaridaamina hotellis, kahe kuu pärast hakkama karjakuks. Kahe kuu pärast – kui kõik hästi läheb! – on kriis möödas, hotellid ja restoranid avatud ning inimesed pöörduvad taas oma igapäevase töö juurde. Lauta ei tule neist keegi. Miks on praegusel ajal, kui kõik niigi pinges, näidata veel võõrviha, saata välja meile vajalikud töölised. Põllumajandusministri jutt ei olnud mingi mehejutt.”

Foto Kuivajõe Farmer OÜ juhatuse liige Urmas Põlluaas. Foto Ülo Russak 

Loomulikult on firmajuht ka ringi vaadanud, avaldanud tööpakkumise kuulutusi erinevates kohtades.

“Mul on mitmeid kandidaate kirjas, võin neid julgesti siseministeeriumisse tööle soovitada, mul on kontaktid alles: üks pakkus proovitöö ajal ukrainlastele narkootikumi, teine peeti kinni lapse hammustamise pärast,” on mees jälle vihane, “meile need ei kõlba, Siseministeeriumisse aga kindlasti.”

“Millega see viirus meil lõpeb, kui käpuli me oleme, kui selliseid mõtlematuid lauseid pillume ja otsuseid teeme.”
Siis, teisipäeva õhtul kell 16.30 toob raadio uudise: võõrtööliste töölubasid pikendatakse.

Ratsatalu perenaine eriolukorrast: kaks kuud peame vastu
Koroonaviiruse levik ja eriolukorra kehtestamine on keerulisse olukorda pannud Eesti põllumajanduse. Harju Elu uuris, kuidas tuleb kriisiga toime Saue vallas, Laitse lähedal tegutsev Kalaoja ratsatalu.

Kalaoja talul on oma hobuseid, rendihobuseid ja ponisid kokku kolmekümne ringis, lisaks veel eesel, mõned lehmad ning lambad. “Eelmisel aastal meil läks hästi, pidevas tõusvas joones,” meenutab Kalaoja talu perenaine Raili Sarapuu.

Hobuste ja ponidega antakse ratsatunde ning korraldatakse maastikumatku. “Meil on tore perefirma. Igaüks tuleb ja teeb oma osa,” kiidab Raili oma poega ja kahte tütart.

Olime haigused unustanud

Millal hobutalu perenaine esimest korda sõna “koroonaviirus” kuulis? “Eks see oli siis, kui Hiinas need juhtumid hakkasid esile tulema. Algul ei anna ka aru, et ta nii ruttu siia jõuab,” ütleb Raili.

Paanikat või hirmutunnet naisel ei olnud. “Pigem mõtlesin, kuidas meie ühiskond sellega hakkama saab, sest et kõik on ju ära unustanud, mis tähendavad sellised haigused,” räägib ta.

Kalaoja talu jaoks on parimad ratsutamiskuud märts, aprill ja mai, samuti august, september ja oktoobri algus. “Juuni ja juuli ei ole kõige paremad kuud, sest siis on palav, on palju putukaid ja satikaid,” arvab Raili.

Koroonakriis puhkes Eestis just siis, kui oli algamas kõige magusam ratsutamisaeg. Esialgu üritati treeninguid läbi viia nii, et osalejatel oleks vähemalt kahemeerine vahe. Siis tühistati grupitrennid.

29. märtsil andis ratsatalu Facebooki vahendusel teada: “Kallid sõbrad, tulenevalt eriolukorrast oleme tühistanud kõik rühmatreeningud vältimaks inimeste kokkupuudet. Loodame, et olukord möödub peagi ning saame teid jälle külla kutsuda.”

Päris seisma Kalaoja talu hobused jäänud ei ole. “Mõni täiskasvanud püsiklient võib õues ratsutada, kuid viibides talli juures ja platsil üksi. Ta võtab hobuse, desinfitseerib varustuse ja ratsutab. Nende inimeste hulk on siiski marginaalne võrreldes tavapärase kliendibaasiga. Desinfitseerime ka ise pärast kliendi kasutamist kogu oma varustuse,“ ütleb Raili.

“Hobused on loomad, kes sõltumata eriolukorrast vajavad mõningast tegelemist isegi siis, kui nad elavad vabapidamisel,” arvab perenaine.

Heinaajal läheb raskeks

Kalaoja talu saab Eesti riigilt pindalatoetusi nii maade pealt, kus hobuseid ja ponisid karjatatakse, kui ka maade pealt, mida silo ja heina tegemiseks renditakse. Oma maad on talul 24 hektarit, millest põllumaa moodustab 10 hektarit. Riigilt on rendis ca 20 hektarit, naabertalude maadest kasutatakse täiendavalt 25 hektarit.

Kas seoses koroonakriisiga on talu riigile mingi abitaotluse kirjutanud? “Ei ole ja ei kirjuta ka praegu. Taotluse kirjutamine võtaks nii palju jõudu ja energiat. Ma ei ole selle peal väljas, et mul on nüüd võimalus saada kuskilt mingisugune lisaraha. Võib-olla ma olen liiga aus. Ma arvan, et ma saan hakkama,” üllatab Raili.

“Ega loomadega ei saa niimoodi, et mul sai täna isu otsa.”

Kui praegune vaikelu aeg jätkub, siis kaua Kalaoja talu majanduslikult vastu suudab pidada? “Meie pluss on see, et meil ei ole pangalaenu. See tähendab seda, et üks paar kuud me peame ikka vastu. Nii ruttu nälga ei jää,” selgitab perenaine.

“Aga kui tuleb heinategemise aeg, tekivad kulud ja siis läheb asi raskeks,” arvab ta. Ehkki maist septembrini on neljajalgsed rohumaal, söövad nad aasta lõikes kokku 400–500 rulli silo ja see ei ole väike kogus.

Raili Sarapuu eesel Pedro ning ponide Antsuke ja Hopstiga. Fotod Andres Tohver 

“Ma loodan, et ma saan krediiti, et osta ära kõik heinategemiseks vajalik. Ma usun, et kindlasti on ka see võimalus olemas,” loodab Raili. Silopallide tegemiseks on vaja osta kilet, võrku ja traktori kütust.

Laenu võtmine heinateoks tähendab aga seda, et edasi tuleb lükata ratsatreeningute jaoks vajaliku uue maneeži ehitamist. Edasi tuleb lükata ka miniloomaaia loomine, millest perenaine on pikalt unistanud.

Kavatsus on kriisist hoolimata ratsatalu pidamisega jätkata. “No ikka. See on ju elustiil. Ega loomadega ei saa niimoodi, et mul sai täna isu otsa. Ja ma usun, et see kriis saab ikkagi läbi ja seda enam tahavad inimesed tulla tagasi oma rutiini juurde, tulla loodusesse, olla loomadega koos,” arvab perenaine.

Põllutöid ning lüpsi ei saa edasi lükata
AS Metsaküla Piim toimetab Harku vallas Kumnas ja selle ümbruses. Ettevõtte juht Jaan Metsamaa hoiab pigem mõõdukat optimismi ning ei näe vähemalt esialgu kriisi ülimalt mustades värvides.

Sügisel 2018 valiti Jaan Metsamaa aasta põllumeheks. Toona ütles mees Harju Elule, et värskelt möödunud kevad ja suvi tegi kogu ettevõtte ühe kogemuse võrra rikkamaks. “Mullu uppusime, tänavu kuivasime. Kuid nagu ütles riigikogu esimees Eiki Nestor, siis tuleb ehk uus aasta parem,” rääkis Metsamaa. Aasta 2017 oli erakordselt vihmane ning 2018 aga erakordselt kuiv. Mullune aasta oli põllumehele lõpuks hea.

Kahjuks tabas tänavu hilistalvel Eestit koroonaepideemia. Sellega kaasnevad piirangud on vähem või rohkem mõjutanud kõiki elualasid. Kuidas elab Metsaküla Piim aprilli alguses, kui eriolukord on kestnud peaaegu kuu?

“COVID-19 haigeid ettevõttes õnneks pole. Desinfitseerimisained on väljas ning ohutusnõudeid tuleb jälgida,” ütleb ettevõtte juhataja. Lisaks on farmis, töökojas ning kontoris üleval hoiatussildid, et võõrad ei tohi siseneda. See hoiab eemal näiteks kaubapakkujad või niisama uudishimulikud.

Kevadtööd on ootel

Erinevalt näiteks kultuuriasustustest, koolidest ning vallamajadest/linnavalitsustest käib Metsaküla Piimas igapäevane toimetamine. “Kevadtööde hooaeg on alanud. Taliviljade ning rapsipõldudele oleme vedanud väetist ning sõnnikut,” ütleb Metsamaa. Töö käib ka laudas, sest neid toimetamisi ei saa edasi lükata.

Metsaküla Piim AS-i juhataja Jaan Metsamaa. 

Kevadkülv algab ettevõtte juhi hinnangul 20. aprilli paiku. Seega pole töid ega toimetamisi vähemaks jäänud.

Kas ning kui palju mõjutab Metsaküla Piima võõrtööjõud? Täpsemalt Ukraina töötajad, kes toimetavad Eestis ehitustel, põllumajanduses ning mujalgi.

Kumna ettevõttes toimetab praegu kolm ukrainast. Nende tööload lõppevad augustis ning algaval kevadhooajal on nad Metsaküla Piimas tegevad.

Ukrainlane ei saa tagasi

Mure on aga ühe Ukrainast pärit töötaja pärast. Ta läks märtsi alguses puhkusele ning pidi kodumaalt naasma 19. märtsil. “Sai just viieaastase elamis- ning tööloa. Aga praegu ei saa ta Ukrainast Eestisse tagasi, sest lennukid ei lenda. Just uurisin Nordicast, et miks ja kuidas. Teada on, et Kiiev-Tallinn lennud jäävad ära ja ei taastu võib-olla enne maikuud,” selgitab Jaan Metsamaa. Ta loodab, et ehk saab kolleeg tagasi Eestisse läbi Minski.

Metsaküla farm Kumnas kevadel 2015, kui seda külastasid Tallinna kooliõpilased. Fotod Allar Viivik 

Puuduva kolleegi asemele püüab ettevõte otsida töötajat Eestist. Paraku pole siiani suurt huvi tulla põllumajandusse tööle.

Farmi toorpiim viiakse Põlvasse, AS-i Tere Piim. Hind ei ole esialgu langenud. Kuid toodete müük võib olla lähiajal kriisiolukorra tõttu raskendatud. “Ilmselt ei kuku piima hind äkki, vaid sujuvalt. Ehk läheb lähimal kahel kuni kolmel kuul ikka hästi. Olen ettevaatlik optimist,” räägib Jaan Metsamaa. Tema sõnul on praegu ettevõttes palgad samal tasemel ning töötajate arv ei ole vähendatud. Nagu loos mainitud, otsitakse vähemalt ühte palgalist inimest juurde.