Eesti Ornitoloogiaühing ja Päästame Eesti Metsad kutsuvad lindude kevadsuvisel pesitsusperioodil pidama pesitsusrahu. Pesitsusrahu on vajalik uue põlvkonna linnupoegade üles kasvatamiseks ning Eesti elurikkuse hoidmiseks. Pesitsusrahu kampaania raames tutvustame meie metsades elavaid linnuliike ja nende pesaelu.
Esimesena tutvustame käbilindu
Käbilinnud meenutavad veidi papagoisid: isaslinnud on punased, emaslinnud rohekad või kollakad ning nokk on mõlemal justkui papagoil. Tegelikult ühelgi papagoil ristnokka muidugi ei ole, ka väline sarnasus on vaid esmapilguline.
Laul on käbilindudel ilus ning seda kuuleme südatalvel, mil teised linnud veel ei laula. Käbilindudel on talvel laulmisega tõsi taga, sest keset talve on nende pesitsusaeg – ühena meie varaseimatest pesitsejatest suudavad nad ka käreda pakasega veebruaris–märtsis oma pojad välja haududa. Sealjuures teeb kuuse-käbilind seda peaaegu alati kuuse otsas ning männi-käbilind männi otsas.
Isaslind peab pikalt üksi oma kaaslase ja järglaste eest hoolitsema
Pesa, millesse emaslind muneb 3–5 muna, punuvad käbilinnud peenikestest okstest ning vooderdavad sambla ja sulgedega. Erinevalt paljudest teistest lindudest hakkab emaslind munade külma eest kaitsmiseks pesal istuma kohe pärast esimese muna munemist. Pesale jääb ta kogu haudumisajaks ehk 13–16 päevaks. Söögipoolise eest hoolitseb sel ajal isaslind, kes paarilisele seemneid toob. Ka pärast koorumist ei julge emaslind poegi esimesel nädalal ilmastiku meelevalda jätta ning nii poegade kui ka emaslinnu toitmine on sel ajal veel endiselt isaslinnu ülesanne. Kui pojad juba natuke suuremad, läheb ka emaslind toiduotsingule.
Pea pesitsusrahu ja lase linnupojal suureks kasvada (autor: Piret Räni) Käbilinnulapsed kasvavad üles seemnete peal, ikka nii, et kuuse-käbilinnu lapsed kuuseseemnetega ja männi-käbilinnu lapsed männiseemnetega. See, et kogu oma elu jooksul nad muud peaaegu ei söö, on linnuriigis üpris erandlik nähtus.
Käbilinnu noka eripära
Poegade lennuvõimestumiseni kulub enamasti ligikaudu 25 päeva, kuid vanematest sõltuvaks jäävad nad ka pärast pesast lahkumist. Kuna korraliku ristnoka välja arenemiseni läheb veel aega, ei saa noorukesed käbilinnud ise käbidest seemneid kätte.
Rahvasuus kutsutaksegi käbilinde ristnokkadeks. Eripäraselt risti asetsevate otstega nokad on käbilindudel just käbidest seemnete välja urgitsemiseks. Männi-käbilinnu nokk on jämedam ja tugevam, kuna männikäbid on paksemate soomustega; kuuse-käbilinnu nokk on parasjagu nii tugev, kui on vaja kuusekäbide mugavaks töötlemiseks. Eestis elab oluliselt rohkem kuuse-käbilinde kui männi-käbilinde, kuid viimaste arvukus kõigub siiski suuresti ja sõltub käbisaagist.
Käbilindudest kirjutasid Peep Veedla ja Kaarel Võhandu.
