Alla minnes näete metallkonstruktsiooni, mille küljes oli kunagi pleksiklaasist ekraan. Sellel ekraanil oli Euroopa kaart kuni poole Euroopa, täpsemalt Saksamaani. Ekraanile pidi kantama iga vaenlase tundmatu objekt, täpsemalt sõjalennuk.
Nii kõneleb kokkutulnutele Riigikaitse Rügemendi juht, vanemveebel Kristo Pals. Ja läheb mõnekümneinimeselise matkagrupi eesotsas punkri kitsukesest uksest sisse. Pimedusse sisenejad näevad taskulampide valgel tõepoolest kohta, kus kunagi võis seista ekraan, millel siis Euroopa kaart.
“Kaart ise asetses pool meetrit seinast eemal. Siin kus meie seisame, istusid ohvitserid ja jälgisid kaarti, hankides samal ajal erinevatest radarijaamadest infot, kus üks või teine lennuk asub, kuhu suundub, kui kiiresti lendab,” meenutab Eesti ohvitser Nõukogude ohvitseride valvsust.
Giid Kristo Pals kinnitab huvilistele, et polegi teada, palju neid käike Harjumaal täpselt on. Humala kandis on läbi-tavaid šahte kokku 600 meetrit. “Ajateenija, kes oli saanud teenistuse algul spetsiaalse tagurpidi kirjutamise väljaõppe, läks uue lennuobjekti tekkides ekraani taha ja pani andmed kirja. Tagurpidikirjas, et ekraani ees istuvad ohvitserid saaksid mugavalt lugeda,” räägib Kristo Pals Nõukogude salajastest, sügavale maa alla peidetud militaarrajatistest. Need olid nii salajased, et ajateenijad, reetmaks asukohta, isegi maa peale minna ei tohtinud. Kas NATO selliste punkrite olemasolust teadis, pole täpset informatsiooni.
Peeter Suure merekindlus
Algas Peeter Suure merekindluse ehitamine juba keiser Peeter I eluajal, peale seda, mil Neeva jõe suudmes oli algus pandud Peterburi rajamisele. Läänemeri oli sel ajal praktiliselt Rootsi sisemeri – Soome ja Eesti kuulusid Rootsile. Peetril oli aga vaja oma pealinna kaitsta. Nii ta Rootsile sõja kuulutas, plaaniga võidetud maale, praeguse nimega Pakri poolsaarele hakata rajama sõjasadamat, kust pidi ka alguse saama ulatuslik kaitsevöönd.
Peeter I ise väisas 1715 Eestimaad, et kõik need paigad oma silmaga üle vaadata, mõned kaitserajatised ka maha märkida. Peetri plaanides oli ette nähtud ehitada kasarmud 16 000 sõdurile, haiglad, sööklad, moonalaod. Aga Peeter suri ja kõik jäi sinnapaika.
“Kogu selle hiidrajatise maksumuseks oli planeeritud 93 miljonit kuldrubla, läks aga tegelikult maksma 400 miljonit kuldrubla.”
Uuesti hakkas Vene tsaaririik rajatistele mõtlema 1905. aastal, pärast Port Arturi langemist jaapanlastele. Venelased kartsid, et nendegi pealinn St Peterburg võib mõne agressori ootamatu rünnaku ohvriks langeda, nagu see juhtus Port Arturiga. Seepärast oli vaja ka Soome lahe kitsaim koht oma kahurite kaitsetule alla saada. Taas algas Paldiskist Tallinna taha ning Tahkunale, Naissaarele ja Aegnale kaitseliinide ning maa-aluste kaitsekäikude rajamine.
Algab laskumine viie meetri sügavusse šahti. Fotod Ülo Russak On teada, et maa-aluste kaitserajatiste liin kulgeb Paldiskist läbi Vääna ja Suurupi teisele poole Tallinnat, hõlmates ka Tilgu sadamat. Mitmetes kohtades näiteks Naissaarel, olid maapealsed tulepesad selle aja võimsaimate kahuritega.
500 Estonia teatrit
“Kogu selle hiidrajatise maksumuseks oli planeeritud 93 miljonit kuldrubla, läks aga tegelikult maksma 400 miljonit kuldrubla. Samal ajal ehitati Estonia teatrit, mille maksumus oli 800 000 kuldrubla. Nii et nelja aastaga, 1910–1914, ehitas tsaarivõim Eestisse 500 Estonia teatrit,” toob Kristo Pals välja huvitava võrdluse.
Kahjuks või õnneks pole võimsad kahurid nendel rajatistel teinud kunagi ühtegi pauku.
Küll aga kasutas Nõukogude armee hiljem kaitsevööndi rajatisi, ehitades maa-alustesse punkritesse omad raketibaasid, jälgimisjaamad ja muud militaarobjektid. Koos nõukogude sõjarditega oskasid maa-aluseid rajatisi targalt kasutada nõukogude sovhoosnikud. Näiteks kasutas praeguse Harku valla territooriumil kunagi tegutsenud Ranna sovhoos maa-aluseid šahte hukkunud loomade matmispaigana.
Sellest annavad tunnistust praegugi käikudes vedelavad loomaluud. Praegusel ajal kasutavad käike talvitumiseks nahkhiired.
“Üksinda pole soovitav käikudesse seiklusi otsima minna – ikka on ühes või teises kohas paelahmakas alla kukkunud,” kõneleb atesteeritud giid Heinart Puhkim, kes huvilistele koos Riigikaitse Rügemendi juhi Kristo Palsiga neisse põnevatesse militaarrajatistesse aeg-ajalt retki korraldab.
