Apteegireformi jõustumiseni 1. aprillil on jäänud napp kuus nädalat. Maakonnaleht Harju Elu usutles Eesti Apteekrite Liidu peaproviisor Kaidi Sarve viimaste arengute kohta.

Andres Tohver: Ravimiärimees Margus Linnamäe teatas 7. veebruaril, et annab apteegireformi jõustudes oma Apotheka nime kandvad apteegid tasuta proviisoritele? Kuidas te sellist sammu hindaksite?

Kaidi Sarv: Mida see “andmine” tähendab, oskab asjaosaline ise kõige paremini vastata. Tõenäoliselt võimaldatakse apteegi vara, mis koosneb peamiselt sisustusest ja rendipinna kasutamise õigusest, apteegi kasutusse võtjal kasutada. Mis tasu eest ja millistel tingimustel see toimub, ei ole avalikult teada antud.

Juba järgmisel päeval teatas Linnamäe aga, et nõuab Eesti riigilt kahjutasu 125 miljonit eurot. Kuivõrd tõenäoline see on, et ta saab soovitud summa?

Siin on pigem tegemist rahva ja poliitikute hirmutamisega. Apteegiketid armastavad avalikkuses rääkida “sundvõõrandamisest” jmt, kuid ometi ei sunni keegi neid midagi võõrandama ega võeta neilt mingit vara ära. Lihtsalt 1. aprillist ei saa nõuetele mittevastavad ettevõtjad tegeleda apteegiteenuse osutamisega.

Kuidas on teised apteegiketid nagu Benu, Euroapteek ja Südameapteek viimastel nädalatel apteegireformile reageerinud?

Avalikkuses ei ole palju näha ega kuulda, kuid kibekiire töö käib. Eks püütakse veel teha viimseid pingutusi reformi ümberpööramiseks. Juristid ja PR-inimesed on kibedas tööhoos.

19. veebruaril hakkas riigikogu sotsiaalkomisjon arutama ketiapteekide poolt esitatud ühispöördumist apteegireformi tagasipööramiseks. Kas see näitab, et ketiapteegid ei jäta jonni?

Võitlus käib viimase veretilga ja viimase sekundini. See väga intensiivne töö kõikidel “rinnetel” näitab, kui oluline on apteegikettide omanikele apteegivaldkonna valitsemine ja oma võimu ei soovita mitte mingil tingimusel käest anda.

Praegu on Eestis üle 200 proviisoriosalusega apteegi? On seda palju või vähe?

Põhimõtteliselt on Eesti suurusele riigi elanike ravimitega varustamiseks piisav 200–250 apteeki. Linnades on praegu apteeke liiga palju. Maa-apteekide võrk on piisavalt hea.

Oh kuidas kiidetakse seda, et Tallinnas on apteegid igas poes ja mõnes isegi mitu. Aga ei räägita sellest, kui palju sellise apteegivõrgu ülevalpidamine – rendid, kommunaalkulud, palgad – maksma läheb. Eestis kulub apteegivõrgu ülevalpidamiseks ca veerand ravimirahast, Soomes näiteks 13 %.

Kuidas on Harju maakond väljaspool Tallinna linna kaetud proviisorapteekidega?

Harjumaal ei ole suuremat muret. Siia on ilmselt ka pärast reformi lõppemist kõige lihtsam apteekreid leida.

Proviisorapteegid on Laagri asulas, Sauel, Keilas, Laulasmaal, Murastes, Tabasalus, Kiisal, Kiilis, Jüris, Arukülas, Raasikul, Maardus, Kehras, Aegviidus.

Praegu on “punased täpid” veel Paldiskis, Sakus, Kosel, Kuusalus, Sakus ja Viimsis. Ei ole põhjust karta, et nendesse kohtadesse proviisorapteegid tulemata jäävad. Selle eest seisavad juba praegused apteegipidajad hea.

Millistesse Eestimaa piirkondadesse oleks lähikuudel vaja proviisorapteeke juurde luua?

Otseselt täiendavaid apteeke ei ole kuhugi vajalik luua. Apteeke on juba liigagi palju. On vaja, et olemasolevad apteegid saaksid nõuetele vastavaks.

Kuivõrd tõenäoline on, et 1. aprillil jõustuma pidav apteegireform siiski ei teostu?

Seda, et reform tagurpidi pööratakse, ei peeta praegu eriti tõenäoliseks. Aga muidugi teevad apteegiketid ja suured hulgimüüjad praegu viimaseid pingutusi selleks, et riigikogu liikmed neile kaasa tunneks ja praegu menetluses olevale EKRE eelnõule rohelist nuppu vajutaks.

Kui apteegireform ei teostu, siis millised on tagajärjed?

Võib arvata, et apteekrite ja patsientide “kruvid keeratakse veel rohkem pingule”, samuti tantsitatakse riiki ja poliitikuid senisest julgemalt. Kui juba praegu on näha, et paljudel poliitikutel puudub julgus olulise ja ajaliku reformi lõpuleviimiseks, siis mis veel tulevikus saab?

Kuidas on põhjanaabrid soomlased ja lõunanaabrid lätlased oma apteegipoliitikat korraldanud?

Soomes on oluline apteegiteenuse ühtlane kättesaadavus kogu riigis, ravimite soodsad hinnad, kõikide patsientide ühetaoline kohtlemine, ühesugused ravimihinnad kõikides apteekides, kaasaegsed teenused ja tehnilised lahendused jne. Soome apteek ei ole äri. See on väga sügavalt mõtestatud ravimabi.

Lätlased on oma asjaga kahjuks läbi kukkunud. Nende reform keerati kümme aastat tagasi veel viimasel hetkel kraavi, sest piisaval hulgal poliitikutel tekkis enne refomi lõppu “väga suur mure patsientide pärast”. Selle tagajärjel on Lätis tüüpiline Ida-Euroopa värk. Tublid apteekrid teevad küll kõik endast oleneva, kuid aina suureneva omanike ärisurve vastu on raske seista.

Nüüd on meilgi valida, kas Soome tee või Läti tee.