Inimese aju juhib lisaks mõtlemisele ja mälule ka kõige elementaarsemaid elutähtsaid funkt-sioone, nagu hin-gamine, südame-töö ja liikumine – seetõttu ei tohi mitte ühtki peatraumat tähele-panuta jätta.
Isegi kui esmapilgul tundub, et inimene tunneb end hästi, võib peapõrutuse mõju ilmneda alles hiljem ja olla märksa tõsisem. Suvi, mil elu kolib rohkem õue, toob kaasa ka rohkem aktiivseid tegevusi, mille käigus risk pead vigastada on suurem kui muidu.
Suvi toob uued ohud
Suvisel soojal ajal on peapõrutuse riskid suurenenud. Linnatänavatel vuravad elektritõukerattad, pargid on täis rulluisutajaid, lapsed ja noored kihutavad jalgratastel, paraku sageli ilma kiivrita. Lisaks harrastatakse rohkem palli- ja spordimänge. „Eriti ohtlik on korduvate peapõrutuste risk, mis võib viia teise löögi sündroomini – haruldasele, kuid potentsiaalselt fataalsele seisundile. Täiskasvanutel võivad peapõrutuse järgsed sümptomid püsida nädalaid või isegi kuid, põhjustades nn postkontussioonisündroomi peavalu, pearingluse keskendumisraskuste ja meeleoluhäiretega,“ selgitab neuroloog Toomas Toomsoo.
Ka veekogude ääres aja veetmine võib olla ohtlik. Ühed kõige tõsisemad peavigastused suvel võib saada sukeldumisel tundmatus kohas.
Märkamata sümptomid toovad tõsised tagajärjed
Peapõrutuse sümptomid võivad olla vägagi petlikud. Inimene võib tunda end hästi ja suhelda tavapäraselt, kuid mõne tunni või isegi päevade jooksul võivad ilmneda tugev peavalu, iiveldus, segasus, mäluauk või äkiline meeleolumuutus. Samuti võivad tekkida tasakaaluprobleemid, nägemis- või kuulmishäired, uimasus või raskused ärkamisel.
Lapsed ja noored on peatraumadele eriti tundlikud. Nende aju alles areneb ja nad ei pruugi osata kirjeldada oma enesetunnet ega mõista ohu ulatust. Sageli võtavad nad lööke kui mängu osa ja varjavad valu. Lapsevanemad peaksid olema väga tähelepanelikud ja jälgima ka kõige pisemaid muutusi lapse käitumises, uneharjumustes või söögiisus. „Väiksematel lastel esineb peapõrutuse korral sagedamini oksendamist, samas kui teadvusekaotus on harvem kui vanemates vanuserühmades. Laste närvisüsteem on alles arenev, mistõttu võivad peapõrutuse sümptomid avalduda ebatüüpiliselt ja taastumine võib võtta kauem aega kui täiskasvanutel,“ lisab Toomsoo.
„Eriti ohtlik on korduvate pea-põrutuste risk, mis võib viia teise löögi sündroomini – haruldasele, kuid potentsiaalselt fataalsele seisundile.”
Toomas Toomsoo
Samuti on suur riskigrupp eakad, kelle tasakaal võib olla juba nõrgenenud ja kes tarvitavad tihti ravimeid, mis mõjutavad reaktsioonikiirust. „Eakatel on peapõrutuse tagajärjed sageli tõsisemad, kuna kaasuvad haigused ja ravimid (eriti antikoagulandid ehk verevedeldajad) suurendavad ajusisese verejooksu riski. Eriti tähelepanelik tuleb olla eakate puhul, kes kasutavad antikolinergilisi ravimeid, bensodiasepiine või opioide, kuna need võivad peapõrutuse järel põhjustada deliiriumi või mäluhäireid. Sümptomid võivad eakatel olla varjatud või ekslikult omistatud vananemisele,“ toob Toomsoo välja.
Ohutus ennekõike!
Ohutusmeetmed hõlmavad laste puhul kiivrite ja kaitsmete kasutamist rattasõidul ja spordis, ujumisjärelevalvet, mürgiste ainete ja ravimite turvalist hoiustamist, suitsuandurite paigaldamist ning turvavööde ja turvatoolide kasutamist autos. Peapõrutuse ennetamiseks on kiivri kandmine absoluutselt vajalik igasugusel ratta-, rula-, rulluisu- või elektritõuksisõidul. Kiiver peab olema spordialale vastav ja õigesti istuv – see vähendab oluliselt raske peatrauma riski, kuigi ei välista täielikult aju liikumist koljus. Veespordialadel tuleb vältida sukeldumist tundmatusse vette, kuna pea kokkupõrge põhjaga võib lisaks peapõrutusele põhjustada ka seljaaju kahjustusi või kaelalülide murde.
Eakate puhul on oluline vähendada kukkumisriski (nt abivahendid, kodu ohutuks muutmine, ravimite ülevaatamine) ning vältida kuumastressi (piisav vedeliku tarbimine, jahedas viibimine). Eakatel tuleb üle vaadata kõik ravimid, mis võivad suurendada segasusseisundi, tasakaaluhäirete või sedatsiooni riski – need kõik suurendavad kukkumiste ja peapõrutuse tõenäosust.
Toomsoo toob esile, et peapõrutuse korral on esmane ravivõte füüsiline ja vaimne puhkus. Esimese 24–48 tunni jooksul tuleb vältida ekraane, lugemist ja muud ajutegevust koormavat aktiivsust. Valuvaigistina eelistada atsetaminofeeni (paratsetamool), vältida aspiriini ja NSAID-e esimestel päevadel ajusisese verejooksu riski tõttu. Järkjärguline naasmine igapäevategevustesse peaks toimuma sümptomite taandumise järgi, mitte kindla ajakava alusel.
Eluohtlike seisundite (nt raske peatrauma, hingamisraskus, teadvusekadu, tugev verejooks, kahtlus sisevigastustele) korral on vajalik kiire erakorraline abi.
HEA TEADA
Neuroloog annab nõu!
Käitumine trauma korral: esmalt hinnata elutähtsaid funktsioone (hingamine, vereringe, teadvus), vajadusel alustada elustamist, peatada verejooks, immobiliseerida vigastatud jäse, jahutada põletusi, vältida söömist/joomist enne arsti hindamist.
Peatrauma korral on oluline jälgida kannatanu teadvust ja mitte lasta tal uinuda vähemalt esimese tunni jooksul. Kui inimene on teadvusel, tuleb ta asetada poolistuvasse asendisse, pea kergelt tõstetud. Mitte kunagi ei tohi lubada peatrauma saanud inimesel kohe tegevust jätkata – isegi kui ta tunneb end hästi, vajab aju aega taastumiseks.
Laste ja eakate puhul tuleb olla eriti tähelepanelik, kuna sümptomid võivad olla ebatüüpilised või kiiresti süveneda. Lastel tuleb jälgida käitumismuutusi, unehäireid, söögiisu muutusi või ebatavalist nuttu. Eakatel võivad peapõrutuse sümptomid seguneda kaasuvate haiguste või ravimite kõrvaltoimetega.
Alarmeerivad sümptomid kõigis vanuserühmades on teadvusekadu, segasus, tugev peavalu, oksendamine, hingamisraskus, tugev valu, jäseme deformatsioon, halvatus, tugev verejooks, põletus suurel pinnal, kõrge palavik või kuumarabanduse tunnused (nt segasus, krambid, kuiv kuum nahk). Peapõrutuse järel on kohene meditsiiniline abi vajalik järgmiste sümptomite korral: korduv oksendamine, süvenev peavalu, segasusseisund või teadvuse muutus, ebavõrdsed pupillid, epilepsiahoog, kõnehäired, koordinatsioonihäired, ninast või kõrvast vedeliku või vere voolamine, ebatavaline unisus või raskused ärkamisel. Need võivad viidata tõsisemale ajukahjustusele või ajusisesele verejooksule.
Eakatel võivad ka kerged kukkumised põhjustada raskeid tagajärgi, lastel võivad sümptomid kiiresti süveneda. Eriti ohtlik on olukord, kus peapõrutusele järgneb uus trauma enne täielikku taastumist – see võib viia püsivate mäluhäirete või isegi surmaga lõppeva ajuturse tekkimiseni.
Kõik ülaltoodu põhineb ajakohasel epidemioloogial ja ennetussoovitustel, mille tõhusust on kinnitanud uuringud ja rahvusvahelised organisatsioonid. Paljud arstide rahvusvahelised organisatsioonid rõhutavad, et iga peatrauma vajab tõsist tähelepanu ning isegi pealtnäha kerge põrutus võib avaldada pikaajalist mõju ajutervisele.