Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) peapiiskop Urmas Viilma ütleb aastavahetusintervjuus Harju Elule, et religioossed traditsioonid on tähtsad, sest teevad meist Euroopa kristliku kultuurrahva, kuid religiooniga seotud küsimustes on paljude teadmised ebapiisavad – oleks mõistlik tunda ka teiste rahvaste religiooni ja kultuuri.

Täna olete luteri kiriku kõrgeim esindaja Eestis, kuid kelleks te lapsena tahtsite saada?

Mulle meeldisid lapsena väga loomad. Olen pärit Sauelt, seal meil loomi polnud, aga tädi elas maal – ja elab siiani – ning temal olid talus loomad. Suvevaheajal sai käidud paari nädala kaupa tädi juures Pajusti külas Lääne-Virumaal ja mulle väga meeldis, et tal olid loomad. Arvasin, et mu tulevik saab olema seotud loomadega.

Kuidas täpselt – lapseeas veel selget arusaama ei olnud. Nii see siiski ei läinud, kuid „pastor“ tähendab tõlkes karjane ja karjatada karja ikka tuleb, kuigi ülekantud tähenduses. Koolipõlves oli soov saada kokaks, aga ka näitlejaks, õppida keeli ja avastada maailma.

Kuidas te leidsite tee Jumala juurde?

Kasvasin iseseisvaks inimeseks laulva revolutsiooni käigus. Lõpetasin Saue keskkooli 1991. aastal. See oli aeg, kui maailm avardus, lehtedes hakati kirjutama asju, millest varem ei kirjutatud, koolides hakati õpetama ained, mida varem ei õpetatud – meile tuli näiteks 80ndate lõpus kooliprogrammi kultuurilugu.

Eesti kontekstis on jõulud tähtsamad kui ülestõusmispüha, aga sisult võrdse kaaluga.

Siis hakkasin suguvõsas tähele panema vanatädi, kes oli usklik, ka vanaema laulis jõululaule, mis olid hoopis teistsugused kui laulud, mida koolis laulsime, ja avastasin teistsuguse perspektiivi. Sealt tekkis see huvi. Omajagu tõuge oli ka soov teha midagi teistmoodi – see on selline noore inimese võitlus, ujuda natuke vastuvoolu, ja kirik pakkus selleks suurepäraseid võimalusi. Aga kindel otsus vaimulikuks õppida tuli omajagu ilmutuslikult.

Kui gümnaasiumi 10. klassis hakkasin mõtlema, mida teen pärast kooli lõppu, siis tuli mõte, et õpin kirikuõpetajaks. Aga see ei olnud nagu oma, vaid pähe pandud mõte. Hakkasin seda tõrjuma, aga ei saanud. Selleks ajaks olin Tallinna Jaani kirikus juba leeris käinud, olen seal ka ristitud, aga leeris käies sellist mõtet ei tulnud. Leeri läksin ise – vanemad olid küll ristitud, aga kirikuga seotud teemasid meil kodus polnud. Sauel ei olnud siis isegi kirikut.

Kui tähtsaks peate traditsioone, nagu näiteks leeritamine, ristimine, kirikus käimine?

Pean kristlikke traditsioone väga oluliseks. Omal kombel on traditsioonid selline raamistik, skelett, mis meid püsti hoiab, ja teeb meist ka rahvusena selle, kes me oleme, laiemas mõttes ka eurooplasteks. Religioossed traditsioonid teevad meist kristliku kultuurrahva. Mittereligioosseid kultuurrahvaid ma ei tea. Kultuur on seotud väga tihedalt usukommetega. Kui peaksime end sellest huumusest lahti kiskuma, kaotame oma juured.

Olen vahel kuulnud, et meil on paganlik kultuur, aga on meil siis mingid rituaalid metsas, mida järgime? Mida vanemaks olen saanud, seda rohkem olen traditsioone hakanud hindama, kuid seda vabamaks olen muutunud nende järgimisel või mittejärgimisel. Need pole nii dogmaatilised asjad, mida olukorra tekkides peab tingimata täitma.

Nii kaua, kui inimesed teavad põhjust, miks nad midagi teevad, võib üks kord jätta traditsioonid ka täitmata, näiteks jõululaupäeval kirikusse minemata. Aga kui inimesed järgivad traditsiooni vaid selle enda pärast, on kaotanud sealt tagant sisu või mõtte, tekib küsimus, kas kuskil on mingi parandamist vajav moment: inimene peaks end uuesti avama või küsima, miks ta midagi teeb.

Räägitakse, et eestlased on usuleige rahvas. Millest see on tingitud?

Kirikuleige oleks täpsem määratlus. Võiks öelda, et olen pigem spordileige, sest ma ei tegele spordiga iga päev. Aga ma pean tervisespordist lugu – kas olen siis spordileige? On väga palju inimesi, kes ei lähe kunagi raamatukokku – kas nad on raamatuleiged? Minu meelest on vale öelda „usuleige“. Tegelikult oleks paljude eestlaste kohta võib-olla kõige täpsem määratlus „agnostik“ – sa ei eita jumalat või teispoolsust, aga ei ole oma usku määratlenud ja usulist identiteeti veel leidnud.

Algatasite hiljuti usundiõpetuse kohustuslikuks muutmise petitsiooni. Miks on tähtis, et see oleks koolihariduse osa?

Loomulikult võime alati hinnata, kas on vaja olla igas valdkonnas väga hästi ette valmistatud. Samas oleks hea arutleda, kas religiooniga seotud küsimustes on ettevalmistus piisav, arvestades, kui avatud on maailm, kui palju eestlased reisivad, kui paljud erinevate kultuuride esindajad tulevad siia õppima ja ka jäävad siia. Oleks mõistlik ja lugupidav tunda teiste inimeste religiooni ja kultuuri, mitte olla ignorantne ja eelarvamustega. Eelarvamused ja hirm tekivad teadmatusest.

Peapiiskop Urmas Viilma on veendunud, et Eesti inimesed ei ole usuleiged. Foto Ingrid Mäsak 

Karta on, et paljud Eesti inimesed on täna religioone puudutavates küsimustes üsna madala kirjaoskuse tasemega. Astuvad sisse kirikusse või muuseumisse, aga ei oska sealset kunsti lugeda, ei tea elementaarseid Piibli lugusid. Või Aasias reisides ei teata, kes on Buddha, või kõige kiiremini kasvava religiooni islami puhul, kes oli Muhamed. Või võtame muusika, peaaegu kõik suured heliloojad on kirjutanud mõne missa, aga mis on missa?

Urmas Sisaski „Eesti missa“ kanti ette laulupeol, paljudele meeldib tema „Sanctus“. Tegelikult on tegu kristliku jumalateenistuse osaga, mitte lihtsalt lauluga. Või „Agnus Dei“ või „Matteuse passioon“. Viimase puhul on tegemist evangelist Matteuse kirjutatud Jeesuse kannatuslooga, mis on pandud muusikasse. Kas seda teatakse? Olen kuulnud argumente, et neist asjades räägitakse teistes ainetes, näiteks kunstiõpetuses või ajaloos. Aga moslemiks või kristlaseks olemine pole miski, mis on vaid ajalugu, see on ka praegu vägagi olemas.

Kui tahame viie suurema religiooni kohta ära rääkida põhiasjad ja kombed, siis ükski ühiskonnaõpetuse kursus ei suuda seda ära katta.

Millises mahus peaks usundiõpetust kohustuslikult õpetama?

Meie ettepanek on lisada üks kohustuslik tund ühe kooliastme kohta, üks tund nädalas ühel aastal 1.–3. klassis, 4.– 6. klassis, 7–9. klassis ja gümnaasiumis. Ehk neljal õppeaastal 12 aasta lõikes – kool ise valiks, millal täpselt. Tegelikult on koolidele antud võimalus seda valikainena pakkuda ja lastevanematel seda küsida, aga koolidel on seda ebamugav teha. Kui viis õpilast kahekümnest seda soovivad, kuidas sa seda teed?

Samuti õpetajate koormuse pärast. Tallinnas veel saaks, siin on paralleelklassid, aga maal on raskem, sest täiskoormust on raske kokku saada. Vahel kardetakse, et äkki mõni pastor hakkab õpetama – eeldus on, nagu ei oskaks ta seda teha ja oleks erapoolik. Aga tänapäeval pole võimalik õpetada, kui pole vastavat haridust. Pole vahet, kes õpetab, kui ta on saanud korraliku ettevalmistuse, olgu see ajaloovõi matemaatikaõpetaja või keegi, kes tuleb mujalt.

Kas algklasside õpilane on usundiõpetuseks küps?

Võtame näiteks pühade kalendri. Võiks õppida, mida tähendavad jõulupühad, suur reede, ülestõusmispühad, nelipühad – kõik need on riiklikud pühad. Või kust tuleb jõuluvana traditsioon – nigulapäevast, pole mingi probleem see õigete juurtega siduda. Jõuluvana, kes tuleb Lapimaalt, on väga noor ja kommertslik traditsioon. Näiteks Belgias ja Saksamaal räägivad kõik mitte jõuluvanast, vaid Pühast Nikolausest, kes elas 3.–4. sajandil.

Jõulud kui Kristuse sünnipäev on ju samuti noorem traditsioon kui Skandinaavia juletid või Rooma saturnaalid?

Jah, absoluutselt, aga… see tõsteti sinna ja võeti üle püha, mis tähistas valguse võitu pimeduse üle. Ka Kristus ütles, et ta on maailma valgus. Valguse võit pimeduse üle kahtlemata sobitub sellesse aega. Teame, et vanade eestlaste pühapaikade peale rajati kirikud, see on samuti näide, kuidas üks maailmavaade kodunes teisega, segunes ja võttis üle. Võiks öelda, et see on usuline evolutsioon, ellu jääb see, kes on piisavalt fleksibiilne. Kui tänapäeval on teada, et Jeesus sündis tõenäoliselt mõned aastad varem kui aastal 0, siis kas teeme nüüd ajaarvestuse ümber?

Vanasti peeti ülestõusmispühi isegi tähtsamaks kui jõulupühi?

Eesti kontekstis on jõulud tähtsamad kui ülestõusmispüha, aga sisult võrdse kaaluga. Jõuludega saab aga siduda valguse võidu pimeduse üle, seda ka kristlikust sõnumist lahus. Ülestõusmispüha on liikuv püha, märtsi lõpus, aprilli alguses. Meile saabub kevad palju hiljem, seda ei saa ajaliselt kevade algusega koos tähistada. Suur reede on riiklik püha, aga kui palju on neid koole, kus siis Kristuse ristilöömisest räägitakse? Ka munade koksimine on nihkunud suure reede peale.

Mida vanemaks olen saanud, seda rohkem olen traditsioone hakanud hindama, kuid seda vabamaks olen muutunud nende järgimisel või mittejärgimisel.

Lihavõtted tähendavad, et saab liha sööma hakata pärast paastu, mida järgiti Kristuse kannatuste meenutamiseks. Paast algab vastlapäeva järel, ka rahvakalendri tähtpäevad on seotud kristlike traditsioonidega. Mardipäev ja kadripäev – Mart on Püha Martinus ja Kadri Püha Katariina. Aga kui paastumaarjapäevast võtame ära Maarja või paastu – mis jääb järele? Mõte kaob, kui võtame kirstliku kihistuse ära. Ka „sant“ tuleb sõnast sanctus ehk pühak.

Kuidas saab kirik vaesuses vaevlevaid või muus hädas inimesi aidata, neisse elujõudu ja lootust süstida?

Iga kogudus leiab oma väljundi – kas tehakse koostööd toidupangaga, valla sotsiaalosakonnaga, või korjatakse puudust kannatajatele toetusi. Eesti häda – tegelikult on nii halb öelda – on see, et riik on kogu sotsiaalsüsteemi monopoliseerinud. Heategevusorganisatsioonidel, ka kirikul, tuleb otsida nišše, kus saab midagi ära teha. Orbudekodud, vanadekodud, haiglad on kõik alguse saanud kirikust.

Täna on kirikul vaid üksikud sotsiaalasutused, näiteks Räpinas peab kogudus juba 30 aastat vanadekodu. Aga kui praegu peaks vanadekodu looma, see toimuks vaba turu tingimustes ja kirik ei suuda siin konkureerida. Riigiga konkureerida on väga raske, sotsiaalsüsteem on nii hästi üles ehitatud. Näeme, et partnerlus riigiga on väga oluline. Riik otsib teenusepakkujat ja seab tingimused, aga tihti on need kohandatud kellegi teise järgi ja siis me ei suuda konkureerida.

Kui Ukraina sõda eskaleerus, oli kirik valmis vastu võtma 500 põgenikku, aga riik seadis sellele ranged nõuded – elamistingimused olgu nagu hotellis ja kolm korda päevas tuleb süüa anda. Miks peaks täiskasvanud inimesi üldse toitma, pigem tuleks luua tingimused, et nad saaksid ise süüa teha! Jäime teistele pakkujatele alla, aga valmisolek oli olemas.

Kuivõrd on majanduslangus mõjutanud koguduste ja kiriku toimetulekut?

Erinevalt. Kogudused elavad annetustest, millest suur osa kulub selleks, et kirikut kütta, remontida ja lahti hoida. Elatakse peost suhu. Maksta palka täiskoormusega kirikuõpetajale – seda saavad lubada ainult suuremate keskuste kogudused. Kui on tagastatud mingit kinnisvara või ajaloolist metsa- või põllumaad, siis renditakse seda välja ja kogudus saab ennast paremini ära majandada. Aga kui rahvamaja ehitatakse riigi raha eest, siis kiriku katuse remondiks peavad kogused ise raha otsima, ja see on üks koht, kus minu meelest riik ei täida oma kohustust piisavalt.

Kui kogudused viiksid kirikute võtmekimbud riigi lauale, siis tekiks riigile metsik kohustus – tegu on ju kaitsealuste objektidega. 3–4 miljonist eurost, mis läbi muinsuskaitse tuleb kirikute korrashoiuks, ei piisa. Omavalitustel pole kirikute restaureerimist võimalik toetada, sest vahendeid napib niigi. Tahan siinkohal tänada Eesti ettevõtjaid, kes on paljudes kohtades ulatanud abikäe ja teinud annetusi oma kodukiriku või läbi EELK toetusfondi ka teiste kirikute toetuseks.

Milliseid käske kümnest kipuvad eestlased rohkem rikkuma?

Sellist statistikat ei ole. Meie usuline lähenemine on see, et me ei suuda kümmet käsku täita, selleks ongi meil vaja Jumala armu paluda. Kõiki käske rikutakse, kas teadmatusest või siis ei jää midagi muud üle. Eestlaste jaoks saab võib-olla töö ebajumalaks, näiteks ei peeta pühapäevi. Üks ametivend ütles, et eestlased sooritavad väga pikka enesetappu, sest ei suuda hingamispäeva pidada.

Või võtame vanemate austamise, vägivalla keelu, tapmise keelu, siis see, kuidas sotsiaalmeedias või isegi riigikogu saalis üksteist verbaalselt tapetakse, ei kannata kriitikat. Himustamine – kas mul peab olema kõik parem kui naabril, või abielud ja purunevad suhted – ei suudeta ennast muuta. Näeme, et pidevalt rikutakse kõiki käske, aga peame püüdma end parandada ja Jumala armu paluma.

Sel aastal on kaks kirikuõpetajat n-ö amoraalse käitumise tõttu ametist kõrvaldatud. Mida sellest arvate?

Selliseid kaasuseid on aastakümnete jooksul ka varem olnud, aga need pole nii palju avalikkuse tähelepanu pälvinud, kuigi on meediast läbi käinud. Kirikuvalitsus eeldab endiselt oma vaimulikelt kõrgeid moraalseid standardeid. Kui elu on taas korda seatud, aidatakse see inimene uuesti jalule ja võimaldatakse tal ametit jätkata. Mõlemal juhul kaotasid need õpetajad töökoha selle koguduse juures, kus nad töötasid, aga ei võetud ära nende õigust tegutseda vaimulikuna mujal.

Püüame selliseid juhtumeid ikka ennetada, aga see ei tähenda, et „tühistame“ oma vaimulikke. Jaan Tammsalu on nüüd abielus olev kirikuõpetaja, ta ei sa Jaani koguduse kirikuõpetajaks enam kandideerida, aga mujale saab. Viljandi Pauluse koguduse endine õpetaja Allan Praats peab veel oma isiklikud asjad ära korraldama, enne kui kuhugi kandideerida saab.

Mis on teie hobid, millega tegelete vabal ajal?

Üks mu hobi on lihtsalt puhkamine, aktiivne puhkus selles mõttes, et olla oma perega koos. Pean väga oluliseks, et teeme perega midagi koos. Nii minul kui ka abikaasal, kes on Tallinna Toomkooli direktriss, meil mõlemal kipub töö koju kaasa tulema. Arvuti on kodus põlvede peal, tuleb kirju saata ja kõnesid ette valmistada.

Ja kui me ei planeeri aega koos olemiseks, siis kolmas käsk hingamispäeva pidada jääb täitmata. Tuleb teadlikult aega planeerida, et minna suvel suvekoju Muhus, võtta ette mõni reis või teha midagi koos nädalavahetusel – et saaksime igapäevaelu tegemistest välja. Kui on aega, näiteks lennujaamades või lennukites, siis loen. Pean end oma valdkonnaga kursis hoidma. Meeldivad õigeusu mõtlejad, Püha Johannese kooli välja antavad trükised, mida leidub nt Arvo Pärdi keskuse raamatupoes.

Meeldib ka kirjutada, aga seda pole ammu jõudnud teha. Vaadata häid filme ja teatris käia. Viimane teatrielamus oli „Karmeliitide dialoogid“ Theatrumis – väga soovitan. Keller Teatris vaatasin Agatha Christie tükki „Hiirelõks“ , mis oli täiesti teisest žanrist, aga pakkus samuti elamuse. Korra olen tänavu jõudnud ka suusarajale.

Kuidas suhtute joogasse või teistesse idamaistesse keha ja vaimu arendamise praktikatesse?

Kui inimene on leidnud endale vaimse tegevuse, mis tal tervena aitab elada, siis miks mitte. Iga inimene, kes suudab füüsilise ja vaimse elu tasakaalu viia, on tõenäoliselt õnnelik. Aga kas erinevate traditsioonide ja praktikate läbisegi järgimine ei muuda inimest killustatuks? Minu soovitus on tegeleda kristlike vaimsete praktikatega. Samas on see nagu toiduga. Ilmselt klassikalise prantsuse köögi austaja ei suuda mõista rootsi laua ahvatlusi. Ise armastan väga rootsi lauda, aga ka mõne riigi või rahva juures nende toitu nautida ilma seda teiste rahvaste roogadega segamata.

Mida soovite Eesti rahvale uueks aastaks?

Soovin, et inimesed oleksid üksteisele või millelegi hinnanguid andes järelemõtlikumad, mitte kiirustavad. Et me süveneksime rohkem. Enne kui mõistame hukka, peaksime kõigepealt püüdma aru saada. Soovin rahu, mida pole praegu ei Ukrainas ega Pühal Maal. Ja seda, et me oma rahutust ei tooks koju kaasa. Et rahu algaks meist endist ja kanduks suhetesse perega, töökaaslastega, võõrastega ja ulatuks ka sotsiaalmeediasse.

Iga asi, mis me seal välja hõikame, on ju sama nagu Raekoja platsil hõikuda. Aga meie ümber on inimesed, kellele on väga lihtne haiget teha ja neis rahutust tekitada. Peaksime olema pigem rahutegijad.