Alates 1. märtsist on Paunküla hooldekeskuse juhatajaks tarmukas Triinu Sõelsep. Varasemalt on ta töötanud Tallinna kaubamaja klienditeenindaja, Eesti Ametiühingute Keskliidu projektijuhi, siseministeeriumi nõuniku ning rahandusministeeriumi peaspetsialistina.

Impulsi sotsiaaltööks sai Triinu siis, kui ta vanatädi hooldekodusse sattus. “Nähes hooldekodu elu kliendi lähedase vaatenurgast, tundus, et see on valdkond, kus on väga palju ära teha ja mul on võimekust valdkonda paremaks muuta,” räägib ta.

“Kuna ma sotsiaalvaldkonda sisuliselt ei tundnud, otsustasin ma alustada uuesti magistriõpinguid Tallinna ülikoolis, seekord sotsiaaltöö erialal, et saada teoreetilised teadmised. Praktilise kogemuse omandamiseks läksin tööle hooldekodusse, et näha hooldekodu köögipoolt,” jätkab Triinu.

Ta tutvus eakate abistamisega töötades 2019. aasta augustis ja septembris Raplamaal Hageri hooldekodus. Järgnevalt töötas ta Rapla vallavalitsuse sotsiaaltöö peaspetsialistina.

Eakas juhataja loobus

Paunküla hooldekeskust juhtis 32 aastat energiline Valter Koppel, kelle käe all kujundati nõukogulikust asutustest kaasaja nõuetele vastav keskus.

Seoses koroonaviirusega viidi 4. jaanuaril läbi hooldekeskuse töötajate ja hoolealuste laustestimise. Järgmisel päeval selgus, et mitmete teiste seas oli nakatunud ka 77-aastane Koppel ise. Et haigus osutus raskekujuliseks, teatas mees 8. jaanuaril, et loobub ametist.

33 töötaja ja 75 hoolealusega Paunküla hooldekeskuse juhi kohusetäitjaks hakkas kujunenud kriisiolukorras asutuse raamatupidaja-juhiabi Helen Kõiva.

Jaanuari keskel kuulutati välja konkurss uue juhi leidmiseks. Aega kandideerida oli kuu aega. Soovi avaldasid kolm kandidaati, teiste seas Triinu Sõelsep. “Konkursist kuulsin Rapla valla ohvriabi töötajalt, kes töötab ka Kosel. Ma ei mõelnud pikalt ning kandideerisin,” meenutab Triinu.

Triinu Sõelsep Paunküla hooldekeskuse ees. Foto Andres Tohver 

“Eelnevalt käisid kõik kandidaadid meil majaga tutvumas ja ennast tutvustamas. Vestlusel osales ka Kose valla sotsiaalnõunik. Seal kujunes nägemus, kes meile sobida võiks. Paunküla hooldekeskuse juhatus kogunes otsust tegema 25. veebruaril,” meenutab Kõiva.

Otsustavaks osutus elurõõm

Mis ikkagi langetas vaekausi Triinu kasuks? “Tema elurõõm. Tal silm säras. Samamoodi mõtted, mida ta väljendas, mida võiks siin teha ja tema kogemus sotsiaalvaldkonnas. Meile meeldis ka see, et Triinu oli ise töötanud hooldajana. Ta teab, mida tähendab hooldajatöö,” kiidab Helen.

Millised väljakutsed uut juhatajat ootavad? “Suured väljakutsed. Me peame kasutama ära võimalikult palju projekte. Triinul on projektide kirjutamise ja läbiviimise kogemus,” arvab Helen.

“Meil on tegelikult kolm eesmärki. Organisatsiooni arendamine, teenuste arendamine ja projektide rakendamine,” täpsustab Triinu. Uus töökoht tähendab seda, et hommikul sõidab Triinu 45 kilomeetrit Kohila kodust Paunkülla tööle ja õhtul tagasi. “Sõitmine ei ole probleem,” arvab ta.

Kui kaua kavateseb naine aga hooldekeskuse juhi ametit pidada? “Ma kõigepealt elan sisse. Siin on tööpõld lai ja mind motiveerib see, kui on palju teha. Kuna protsesside kujundamine ja protsesside juurutamine võtab aastaid, siis ma loodan, et järgmised mitmed aastad saab minuga siin arvestada küll,” kinnitab Triinu.

“Meie eesmärk on, et kliendid oleksid meie juures hoitud, tunneksid ennast turvaliselt ja hästi, et meil oleks töötajad terved, töötajad olemas ning nad oleksid endiselt rõõmsameelsed,” ütlevad Helen ja Triinu koos.

Pandeemia vari

“Hetkel me külastajaid majja lubada veel ei saa, sest üle vabariigi on koroonat nii palju. Erandeid teeme vaid erandjuhul,” selgitab Helen. “Oleme varustatud isikukaitsevahenditega. Väga palju abi tuli nii terviseameti kui päästeameti poolt,” kiidab Helen.

Terviseamet kuulutas 28. jaanuaril Paunküla hooldekeskuse koroonavabaks. 9. veebruaril tehti kõigile hooldekeskuse töötajatele ja erihoolekande klientidele, kes ei olnud jaanuaris nakatunud, Pfizeri vaktsiini esimene süst. Vaktsiini teise süsti said need inimesed 4. märtsil.

“Vaktsineerimine on suureks kergenduseks. Kellelgi kõrvalmõjusid ei ilmnenud. Võib-olla käsi natuke valutas, aga mitte rohkem,” sõnab Helen.