Kui lugeda “Tõde ja Õigust”, võib jääda mulje, et tõeline töö on päevast-päeva labidaga sood kuivendada, vesi lirtsumas viiskude vahel. Sajandeid nii oligi, kuid nüüd on soode kuivendamise kõrval neid hakatud ka taastama. Üks selliseid on Rae vallas 63 hektaril laiuv Paraspõllu madalsoo. Harju Elule selgitas toimuvat Tallinna ülikooli projektijuht Mati Ilomets.

Millal Paraspõllu alad kuivendati?

Paraspõllu madalsoo on tegelikult ligi 7500 hektari suuruse Peningi soostiku suhteliselt eraldiseisev väikene kaguosa, pindalaga ligi 63 hektarit. Taastatav ala on osa valdavalt kuivenduse mõjuga Paraspõllu looduskaitsealast, pindalaga ligi 480 hektarit. Paraspõllu madalsoosse kaevati esimesed labidakraavid juba 19. saj lõpus. Hiljem, arvatavasti eelmise sajandi kuuekümnendatel, süvendati veel mitmeid kraave.

Mis eesmärgil soid kuivendati?

Kuivendamise mõte oli sellest põllumehe jaoks kasutust märjast soost teha heinamaa või karjamaa. Igatahes on veel mõned viimased viimase sõja järgsed karjaaia postid okastraadi juppidega siiani soos näha.

Allikalubjaga kaetud kivid Paraspõllu allikaojas. 

Valdavat osa väiksemaid madalsoid, millest ramm üle käis, hakkasid talumehed või mõisnikud kuivendama-kraavitama juba alates 19. sajandi teisest poolest. Mõnel pool, kus mõisnikul oli rikkust rohkem, püüti vähese eduga kuivendada ka suuri soid. See oli aeg, kui karjapidamisele hakati pöörama üha suuremat rõhku ehk nõudluse kasvuga muutus üha tulusamaks.

Kuidas tekkis mõte, et Paraspõllu madalsoo tuleks taastada?

Sellel osal Paraspõllu madalsoost on palju allikaid, mitte küll klassikalisi maa seest väljapurskavaid. Need on väikesed allikad, tavaliselt isegi mitte märgatavad, kuid neid on palju. Selliseid allikaid nimetatakse igritsevateks allikateks. Paraspõllu soos jõuab surveline põhjavesi soopinnale läbi lubjarikaste kivimite ja seetõttu sisaldab palju vees lahustunud kaltsiumiühendeid. Maapinnale, see tähendab soopinnale jõudes aga settib lubjana. Antud juhul siis allikalubjana.

Allikalupja moodustavaid madalsoid ehk allikasoid on aga kuivendamise tõttu säilinud vähe. Mõnikord, kui veesurve on tugev, võib allika väljumiskoha ümber kujuneda lausa allikalubja kühm või kuppel. Selline oli kunagi ka Paraspõllu soos, kuid kuivendamise tulemusel enam “ei tööta”, jäi kuivaks.

Kes koostas madalsoo taastamise projekti?

Tallinna ülikooli ökoloogia keskuse soode rühm esitas varem keskkonnaministeeriumile nimekirja soodest, milliseid oleks vaja esimeses järjekorras sooks tagasi taastada. Põhimõte on selline, et alustada tuleks selliste soodega, kus on soo veel osaliselt säilinud. Riigimetsa majandamise keskuse looduskaitse osakond on selleks instantsiks, kes tegeleb soode taastamisega. Taastamise projekti koostas, lähtudes sooderühma soovitustest, OÜ Steiger.

Karjaaed Paraspõllu madalsoos, taamal allikalubja kuhjatis. Nüüd on allikas kuivanud ja võsastunud. Fotod Laimi Truus 

Millal ja mis meetodetega Paraspõllu madalsoo taastatakse?

Taastamistööd algasid 2020. aasta sügisel ja tööd lõpetatakse 2021. aasta sügisel. Kuivendamise tõttu varasem lage madalsoo hakkas võsastuma ja metsastuma. Seepärast nähakse ette eemaldada võsa ja puud – üle 50 aasta vanused valdavalt männid, mil pikkust kuni 5–6 meetrit!

Põhimõte on selline, et alustada tuleks selliste soodega, kus on soo veel osaliselt säilinud.

Seejärel aga suletakse kraavid nii, et kevadine suurvesi püsiks soo pinnal kauem või allikate alal oleks pinnal aasta ringi.

Kas lisaks Paraspõllu madalsoole on lähiajal kavas Harjumaal veel mõni soo taastada?

Praegu on Tallinna ülikooli ökoloogia keskuse soode rühmal käsil Läänemaa-Suursoo Vihterpalu jõest ida pool oleva Suursoo-Leidissoo hoiuala taastamine. Taastamisala pindala on märksa suurem – umbes 3400 hektarit. See on Life programmi projekt nimetuse all “Põhja Euroopa madaliku rikutud soode taastamine CO2 emissiooni vähendamiseks” LIFE15 CCM/DE/000138, LIFE Peat Restore.

Nagu nimetusest võib järeldada, on tegemist rahvusvahelise projektiga, kus viie riigi töögrupid taastavad oma maal kuivendatud, rikutud soid.