“Jalutasin õhtul kella kuue paiku Vääna-Jõesuu rannas. Ilus ilm oli, rand rahvast täis. Mingi paraplaan lendles mere kohal. Las lendab, mõtlesin, neid siin kogu aeg lendamas, keda nad segavad.”

Nii kirjeldab Harku valla volikogu liige Jaanus Härms pühapäeva, 18. augusti õhtut Vääna-Jõesuu rannas. Kuni sinnamaani, kella kuueni õhtul, oli Eestimaa kauneimas rannas kõik harjumuspärane.

“Järsku keeras piloot aga ranna poole, laskus madalale ja… hakkas lendama madalal liivase rannariba kohal, tegi trikke ja pöördeid, laskudes aina madalamale. Kuigi paraplaan möödus praktiliselt nina alt, ei saanud ma aru mis toimub, olin nii hämmingus: lenduri teele jäävad inimesed põgenesid – kõva kiirusega tuleva lennumasina mass on ikkagi suur, plärin kole. Ma ei taibanud isegi telefoni haarata, et rahurikkujast pärastiseks tuvastamiseks lähedalt pilt teha. Oskan vaid öelda, et lennuaparaat oli rohekollaselt triibuline,” kõneleb aastaid Vääna-Jõesuu rahulikku randa oma kodurannaks pidanud Jaanus Härms.

“Elu ongi selline!”

Edasi lendaski lendur 2–3 meetri kõrgusel, laskudes ranna keskel kogunisti nii madalale, et oleks jalgu sirutades need maha võinud panna.

“Olin ise ka just põlvini vees merre minemas kui hõljuk tõesti rannaparkla poolt Lounge’i suunas, täpselt piki kuiva mereäärset liivariba (nö täpselt liivalosside joont pidi) terve ranna pikkuses kiirust kogus! Jaa, just! Nii ca 2–3(?) meetri kõrgusel, väga madalal igatahes. Siis järsku enne üht lastega perekonda tõmbas end õhku, tegi paar tiiru lahesopi kohal ja kadus Keila poole. Rohkem teda sealkandis ei näinud,” kirjeldas seda õhtut Annika Metsala Harku valla elanike sotsiaalmeedia grupis.

“Ilus, vaikne reede õhtu Vailas. Mõnus maaelu, milline idüll! Ja siis hakkab jälle pihta – põristajad kohal, loomulikult täpselt hoovi kohal, ometigi on põld suur ja lai. Käisime siis antud tegelastega rääkimas, et äkki saaks veidi rahu, selle peale öeldi: “Elu ongi selline” ja hiljem olid kolmekesi korraga maja kohal tiirutamas. No ei leia selles midagi vaimustavat kahjuks,” kirjutas Kaire Raud Annika Metsalale jätkuks samas sotsiaalmeedia grupis.

Mitte ainult Harku vallas

“Elan Pirita rannahoone lähedal, ehk mõnisada meetrit rannast. Rannas jalutades või lebades olen seal alatihti ka paraplaane märganud. Tiirutavad mere kohal, aga müra jõuab ka randa, häirides puhkajaid – ei saa ei linnulaulu ega lainete loksumist nautida. Vahel on lennuaparaate korraga kolm-neli, siis on müra nii kõva, et ei saa isegi kellegagi suhelda,” räägib Pirita rannas toimuvast Viive Pind (nimi muudetud). Harvad pole Viive Pindi kinnitusel ka juhtumid, mil ekstreemsportlased Pirital majade kohal tiirutavad, häirides madalal lennates elanike privaatsust ja rahu.

Reegleid polegi

Et saada selgust, milliseid seadusi ja eeskirju peaksid paraplaaniga lendajad täitma, pöördus toimetus Lennuameti poole. Selgitab lennutegevuse osakonna vaneminspektor Karl Rattassep.

“Paraplaanide lennutegevus on reguleerimata valdkond, sest tavapärastele õhusõidukitele rakenduvaid nõudeid (nt õhusõiduki registreerimine, tehnonõuded, miinimumlennukõrguste järgimine jne) ei saa neile oma eripära tõttu kohaldada. Antud juhtumi valguses ei ole Lennuametil siiski piisavalt alust öelda, et tegu polnud õiguspärane. Ka ei ole meil kahjuks paraplaani pilooti võimalik tuvastada, kuna neil puudub lennuplaani esitamise kohustus, mille kaudu oleks saanud täpsemat infot. Omalt poolt saame öelda vaid seda, et tuleb lähtuda kainest mõistusest ja oma tegevusega ei tohi teiste kaaskodanike elu ohtu panna. See põhimõte on muidugi üsna subjektiivne ja jätab palju tõlgendamisruumi. Paraplaani piloot tõenäoliselt teadis väga hästi, mida ta teeb ja hoidis oma õhusõidukit kontrolli all, kuid maa peal olevatele isikutele võis see paista ohtliku olukorrana.”

Ainult üks õnnetus

Et palju küsimusi jäi vastuseta, palus toimetus asja selgitada ka tuntud paraplaani piloodil ehk motovarjuril Henri Valdmannil, kes on lendamisega tegelenud tosin aastat, osalenud motovarjurite võistlustel nii Eestis kui väljaspool Eestit, tõusnud motovarjuga pooleteise kilomeetri kõrgusele.

Henri Valdmann: “Ega motovarjuritele tõesti seadusi ega piiranguid kehtestatud pole, välja arvatud ehk see, et me ei tohi lennata lennuväljade lähedal. Samas on aktiivsemad motovarjurid omavahel ka kokku leppinud, mida võib ja mida mitte. Meie eesmärgiks on negatiivselt mitte silma paista. Madalalt lendamast ei keela meil keegi, samas peame arvestama, kas meie tegevus võib potensiaalselt inimesi häirida. Inimesi on ju väga erinevaid: ühed leiavad varilendurite tegevuse ägeda olevat, teiste arvates oleme rahu ja privaatsuse rikkujad. Samas teavad varilendurid hästi, et see ala eksimusi ei andesta, madalal sooritatud vigurlend võib lõppeda paremal juhul haiglas. Oleme omavahel ka arutanud, et mingi lennuoskust tõendav paber võiks paraplaani piloodil siiski olla, kõige ekstreemsematel juhtudel on piloot end YouTube´ist saadud info põhjal ise koolitanud. Teised piloodid siis imestavad, et ta ikka veel elus on…

Üldiselt me pooldame selle ala reguleerimist, aga me ei poolda, et seda teeks meie spordiala mittetundvad riigiametnikud. See võib põhjustada üle-reguleerimist ja piiranguid, mis poleks meie spordialale vajalikud või on üldse ahistavad. Kuidas peaksime enne igat lendu lennuplaani esitama, kui näiteks minu lennuplaan valmib enamusel kordadel õhus lennates tolle hetke ilmaolusid ja enda emotsioone arvestades. Hiljaaegu startisin plaaniga veerandtunnine lend teha, aga ilm oli nii hea, et otsustasin õhus olles sugulasele 20 kilomeetri kaugusele külla minna.

Ilutulestik ohtlikum?

“Kõige hullem nende paraplaanidega on see, et olukord läheb iga aastaga hullemaks. Varem oli meie kandis mõni üksik piloot, täna tõuseb Vääna põldudelt neid ridamisi, lendavad üle metsa mere kohale, tiirutavad seal,” kinnitab Harku valla volikogu liige Jaanus Härms.

“Lõpetage see mõnitamine siin ometi. Normaalne, ohutu ja teistega arvestav ekstreemsport see küll ei ole,” kirjutab Annika Metsala Harku valla sotsiaalmeedia kommuunis.

“Kui mistahes eesmärgil õhuruumi kasutamine võib mõjutada lennuohutust ning lendude sujuvust, peavad nad kooskõlastama oma tegevuse Lennuametiga, kes tagab vastava informatsiooni õigeaegse levitamise. Selliseks tegevuseks on muu hulgas: kõrge intensiivsusega valgusseadmete käitamine ja valgusefekti omavate pürotehniliste vahendite kasutamine. Taotlus tuleb esitada 7 päeva enne soovitud kasutamise kuupäeva,” kirjutab Lennuamet oma kodulehel rubriigis “Ilutulestik”.

Nii et ilutulestik on ohtlikum kui paraplaanid ehk motovarjud? Või peaks lennundusameti spetsialistid koos aktiivsemate motovarjuritega ühise laua taha istuma ja arutama kuidas edasi, et elanike privaatsus oleks kaitstud ja rahu tagatud, säiliks aga ekstreemse spordiala ekstreemsus. Maad, metsa ja merd peaks meil selleks piisama.