Möödunud aasta 28. märtsil alustati Paldiskis kahe müüonkiirgusel töötava skanneriga nõukogudeaegse betooni valatud tuumaallveelaeva uurimist ja 3D kujul jäädvustamist. Detsembri keskpaigas uuringud lõppesid.
Oktoobris 1995, mil Paldiski tuumaobjekt Eesti Vabariigile üle anti, viskasid lahkuvad nõukogude sõdurid tuumareaktorisse erinevaid kiirgusallikaid, mille kohta täpset infot Eesti poolele ei antud. Tundmatud kehad võivad tuumaobjekti lammutamise käigus saada väga ohtlikuks, lõhkedes tappa inimesi ja reostada keskkonda.
„Meil oli vaja uurida, kas leiame mingeid ohtlikke kehi või esemeid reaktorite sisemuses. Kuna need on väga suured objektid, ühe diameeter on seitse ja pikkus 12 meetrit, teisel vastavalt üheksa ja 15 meetrit, ning mõlemad objektid on betooni täis valatud, siis ainuke võimalus nende uurimiseks oli müüontehnoloogia kasutamine,“ kõneles tuumajäätmete hoidlat haldava A.L.A.R.A. AS-i spetsialist Alari Kruusvall.
Reaktorite uuringu viis läbi Tartu ettevõte GScan. Uurimisel kasutati kosmilist müüonkiirgust, mis juhiti läbi objektide ja pärast modelleeriti arvuti abil kehad, mis kiirte teele jäid. See kõik võttis aega üle poole aasta.
Tuumajäätmeid Paldiskisse ei ladustata
„Nüüd on selgunud, et allveelaeva sektsioonid endas midagi üllatavat ei varja. Aga kuna aastad teevad ka betooniga oma töö, on vaja tuumaobjektid lammutada ja teisaldada lõppladustuspunkti. Samuti on 1960. aastal ehitatud hoonesse ladestatud meditsiinis ja tööstuses tekkinud reaktiivsed ained. Nagu allveelaeva sektsioonid, tuleb needki teisaldada lõppladustuspunkti,“ teab Alari Kruusvall.
Lõppladustuspaiga rajamisel on võimalik viimane nõukogude ajast alles jäänud hoone lammutada, tuumaallveelaeva osad tükeldada, paigutada tükid betoonkonteineritesse ning ladustada maa alla, kus need saavad aja möödudes turvaliselt neutraliseeruda. Rajatav lõppladustuspaik on madala sügavusega ja projekteeritakse Paldiskis olevate keskaktiivsete radioaktiivsete jäätmete käitlemise nõudeid silmas pidades. Tegemist on Eesti riigi kohustusega, mille täitmine on kliimaministeeriumi haldusalas.
„Lääne-Harju valla huvi on teha riigiga igakülgset koostööd ja seeläbi muuta valla territoorium veelgi ohutumaks,“ kinnitab abivallavanem Erki Ruben. Palju on ka vallavalitsuselt küsitud, kas Paldiskisse hakatakse lõppladustuspaiga rajamise korral matma ka tuumajäätmeid. Näiteks aatomielektrijaamas tekkivaid tuumajäätmeid, kui selline jaam peaks ükskord Eestisse siiski rajatama.
„Vastus on selge „ei“, tuuma- ehk kõrgaktiivsete jäätmete ladustamiseks on vajalik rajada vähemalt 60 meetri sügavune šaht ja sellise ehitamist menetluses oleva planeeringuga ei kavandata,“ kinnitab Erki Ruben. Kuhu tuumajaama jäätmete ladustuspaik tuleb, seda ei tea praegu veel keegi. Enne on vaja selgeks teha, kas Eestisse tuumajaam üldse tulebki.
Eesmärk – muuta piirkond ohutumaks
„Objekt, mille rajamist kavandame, ei ole mõni uus tehas. Kogu asja eesmärk on lihtne – et oleks võimalik maha lammutada viimane nõukogudeaegne hoone sellel territooriumil, tükkideks lõigata selles asuvad betooni täis allveelaeva osad ja lõppladustada haiglatest ja eraisikute käest toodud radioaktiivselt mõjutatud materjalid,“ kõneleb abivallavanem.
Tulemus on pinnasega kaetud küngas, mille sees on saviga ümbritsetud betoonist kast. Selle sees omakorda tükkideks lõigatud laeva osad ja muud radioaktiivsed materjalid. See on kõikidele nõuetele vastav viis radioaktiivsete materjalide lõplikuks käitlemiseks.
Vastus on selge „ei“, tuuma- ehk kõrgaktiivsete jäätmete ladustamiseks on vajalik rajada vähemalt 60 meetri sügavune šaht ja sellise ehitamist menetluses oleva planeeringuga ei kavandata.
„Et praegu Paldiskis vaheladustatud jäätmed saaksid ohutult lõppladustatud, et nad keskkonda ei saastaks, peab aastaks 2040 lõppladustusjaam kindlasti valmis olema,“ ütleb Erik Ruben. Lisades, et mida varem see tehtud saab, seda kiiremini Pakri poolsaare keskkonnaseisund paraneb. Avalik arutelu lõppladustusjaama asukoha üle toimub Lääne-Harju vallavalitsuse hoones 1. veebruaril 2024 algusega kell 16.
Asukoha valikuga paralleelselt on käimas ka keskkonnamõjude hindamise protsess, mis peaks lõppema jaanuari keskpaigas. Praegu on spetsialistid välja pakkunud reaktiivsete ainete lõppladestusjaamale kolm asukohta. Neist kõige reaalsemaks peavad spetsialistid sama kinnistut, millel praegu paiknevad allveelaevade osad ja radioaktiivsed jäätmed.
Teised kaks kaalumisel olnud asukohta Pedasel ja Altkülas jäid olemasolevale Paldiski asukohale selgelt alla. Seda just geoloogilisi tingimusi silmas pidades. „Konkreetsemalt rääkides järgneb kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu teine etapp detailse lahenduse väljatöötamiseks, sellele järgneb projekteerimine ja ehitushange. Optimistlikult võiks arvata, et ehitustööde ja olemasoleva reaktori lammutustöödega alustatakse peale aastat 2030,“ usub Erik Ruben.
