Paastumine ei tähenda tingimata keeldumist teatud söögist-joogist, vaid märgib vabatahtlikku loobumist kõigest sellisest, mis taotleb meelelist naudingut ja on võtmas kontrolli inimese elu ja aja üle.
40-päevase paastuaja algust tähistab kirikukalendris tuhkapäev (ladina k-s dies cineris). Tuhkapäev langeb alati seitsmendasse nädalasse enne ülestõusmispüha ja on alati kolmapäev. Siis toimuvad kirikutes jumalateenistused, kus kristlased lasevad patukahetsuse märgina võõbata oma otsaesisele või käeseljale õliga segatud tuhaga ristimärgi.
Tuhk kui ekslikkuse ja kaduvuse märk
Tuhk kui meeldetuletus inimese ekslikkusest ja patust meenutab ka inimese kaduvust. Tuha pähe raputamine on olnud läbi ajaloo paastumise kõrval teiseks oluliseks patukahetsuse märgiks. Pühakirjas on viited inimestest lihtrahva seast kuni valitsejateni, kes patukahetsuse ja meeleparanduse märgina käristasid lõhki oma rõivad, riietusid kotiriidesse, raputasid tuhka pähe ja heitsid Jumala ette silmili maha.
Piiblist on pärit eesti keelde jõudnud väljend „tuhka pähe raputama“, millega märgitakse, et tunnistatakse oma eksimust või viga. Seda väljendit kasutavad ka inimesed, kellel puudub side kirikuga, kuid südametunnitus ehk loomupärane jumalik alge annab endast siiski märku.
Rahvakalendri toel tuntakse paremini tuhkapäevale eelnevat vastlapäeva (saksa k-s Fasttag, eesti k-s paastu päev). Vastlapäev on paastureede ehk päev enne paastuaja algust. See on pidupäev, mil vanarahvas rõõmustas, lõbutses ja sõi-jõi ilma piiranguid järgimata. Sest järgmisel päeval kõik muutus. Mõnel pool on nimetatud vastlapäeva vastukaaluks lihavõttepühale ka lihaheitepühaks, mille ladinakeelne teisend carne vale – hüvasti liha – on andnud nimetuse kuulsatele Veneetsia ja Rio karnevalidele.
Paastuaeg kestab 40 päeva tuhkapäevast kuni 1. ülestõusmispühani. Kristus paastus kõrbes 40 päeva enne kui alustas oma avalikku tegevust. Mooses viibis Siinai mäel samuti 40 päeva ja sai seejärel Jumalalt kümme käsku. Prohvet Eelja paastus 40 päeva ning Niinive linnale anti 40-päevane meeleparandusaeg.
Mida tähendab paastuaeg?
Paastuaeg tähendab vanade traditsiooniliste kiriklike tavade kohaselt vabatahtlikku lihast või ka kõigist loomsetest toiduainetest loobumist kogu paastuaja vältel (v.a pühapäevad). Rangematele toitumisreeglitele lisaks tähistab paastuaeg ka enese vaimulikku läbikatsumist ja meeleparandust, millega seotakse vaimulikud harjutused, palve, palverännakud, almuste andmine. Loobutakse ka meelelahutustest, keskendutakse vaimulikele asjadele ja ligimese teenimisele.
Luterlikus kontekstis ei tähenda paastumine tingimata keeldumist teatud söögist-joogist, vaid märgib hüvede nautimise vabatahtlikku piiramist. Loobumist peamiselt kõigest sellisest, mis taotleb meelelist naudingut või on võtmas kontrolli inimese elu ja aja üle. Nõnda võib paastumine tähendada loobumist kõigest sellisestki, mis segab vaimulikult süvenemast, näiteks meelelahutuse ja meedia, viimastel aastatel eriti sotsiaalmeedia tarbimine. Paastumine ei tohi aga olla eesmärgiks omaette, vaid eelkõige on enesepiiramine abivahend Jumalale lähemale jõudmiseks. Kõrvaldame takistused, füüsilise ja vaimse müra, mis ei las meil kuulda, mida Jumal tahab meile öelda.
Fanny de Sivers on kirjutanud: „Kirik toonitab, et paastumine tähendab loobumist ülearusest. Igaüks vaadaku ja otsustagu ise, millest ta võiks või peaks loobuma. Nõnda kohtame üsna erinevaid ja vahel isegi üllatavaid paastumise vorme: mõni kustutab oma toidukaardilt maha tordid ja jäätised, teine „unustab” suitsetamise – kokkuhoitud raha saab anda mõnele heategevale ühingule või oma linnaosa vaestele. Kasulik oleks meie pildirohkel ajal välja lülitada televiisor oma seebiooperitega ja selle asemel mediteerida või raamatuid lugeda. Ja miks mitte jätta ostmata uus kevadmantel, mida niikuinii vaja ei ole? Selle eest võiks mõnele vaesele vanainimesele tellida näiteks uued prillid. Paastuaeg peab aitama neid, kel on abi vaja. Meie loobumised peavad rikastama neid, kel ei ole millestki loobuda.“ (Fanny de Sivers, „Paastuaja kirjad Eesti sõpradele“). →
