Hommik Tallinna Keskturul. Kes pakub kapsast, kes valib talvekartulit, riidemüüjad kohendavad oma teab-kus õmmeldud hilpe riidepuudel siledamaks – igal pool tavalisemast tavalisem turumelu.
Piimamaja ees peatub must suur džiip. Kaks meest astuvad autost välja. Vanem, rühikam ja soliidsem, peremehe hoiakuga, ütleb nooremale: “Sa, Andres, tead ju küll, piimanõud tuleb nüüd sisse tassida!”
Saavadki piimapütid turuhoonesse – suurematel asib peremees ka ise sangast – tühjad nõud jälle autosse tagasi. Hommikune piimareid on tehtud, peremees ajab veel rahaasjad korda.
Laitse kandi Paali väiketalu peremees Ants Heinmäe ja abiline Andres asuvad koduteele. Abiline Ants tuleb koju viia, aga mitte Paali tallu, vaid Vääna-Viti hooldekodusse. Seal juba oodatakse teda – laudatoimkonnast köögitoimkonda.
Andres muheleb
Algas Ants Heinmäe ja Andrese koostöö juba ammu. Siis, kui Kernu kandis oli veel Haiba sovhoos ja vastdiplomeeritud loomaarst Ants Heinmäe suurlaudas loomadelt vereproove pidi võtma. Kernu hooldekodust sai ta abiks siis alles poisiohtu Andrese. Koostöö sobis – loomaarst sai kergemad kohustused nooremale anda, abiline Andres pääses hooldekodu üksluisusest midagi kasulikku toimetama.
Nüüd on sellest rohkem kui 30 aastat, Haiba sovhoosi pole ammu enam, toona poisiohtu Andres on nüüd 46 aastat vana ja hooldekodugi on kolinud Kernust linnale lähemale, Vääna-Vitti. Ants Heinmäe peab loomaarsti ameti asemel hoopis kümmet lehma. Noorloomi ja vasikaid – on väiketalunik. Mis on aga endine, see on koostöö kahe mehe vahel.
„Neljapäeva õhtul toon ta oma autoga Paalile, pühapäeva õhtul-esmaspäeva hommikul viin tagasi. Mehele talutöö meeldib,“ kiidab taluperemees Ants Heinmäe oma truud abilist.
Loom hoiab tegusana
Kas pisikese karjaga majandab ennast ikka ära? – sellele on endine suurkarjade loomaarst tihti mõelnud. Tavaarusaam on – ei tasu. Ja tavaarusaama kujundab riiklik põllumajanduspoliitika.
“Kokkuostu piima viia ei tasu, kokkuostuhind on nii madal. Aga kui kliente ja tarbijaid on, kellele piima müüa, siis saab hakkama, tasub ära,” on Ants Heinmäe kindel seisukoht. Laitses õnneks on, kes maapiimast hoolivad. Eriti suvel, kui suvilad rahvaga täituvad. Siis tuleb piimast puudugi. Sügisel läheb piim aga otse Tallinna Keskturule.
Väiketootmisel on veel teinegi mõte, teab nüüd juba üle 60 aasta ilmas elanud mees. Nooremana ta seda mõtet ei mõelnud, aga loomaarstina töötades koges küll: vanamammid, kes oma ainukese lehma lihakombinaati viisid, läks ka ise varsti parematele rohumaadele. Nii ei aita väikeloomapidamine maal ainult elu mitmekesistada, vaid ka inimesi tegusana hoida. Ka neid, kel mujal töötamisega raskusi. Andres aga oma töö üle ei kurda. Puhastab loomi ja lauta, ajab loomad karjamaalt sisse. Teeb sulasetööd.
„Mulle see meeldib,“ kinnitab Andres. Eriti meeldib talle piimaringil käia. Saab linna.
KERSTI OJASU
Vääna-Viti hooldekodu kodujuht
Väänas on praegu 90 klienti, kellest käib igapäevaselt väljaspool kodu tööl 10-15 inimest.
Hooldekodu personal ei takista tööl käimist, vaid soodustab seda kõigiti. Õpetame oma kliente liikuma avalikes kohtades ja ühistransporti kasutama. Samuti otsime neile võimetekohast tööd. Sageli käime koos kliendiga töövestluselgi. Kõik sõltub ikka inimese soovist tööd teha ja tema tervisest. Kindlasti ka tööandjast.
Põhilised tööd, mida meie kliendid väljaspool kodu teevad, on abitööd haljastuses, nõudepesu ja koristustööd. Tööandjad on leidnud meie inimeste hulgast endale palju väärtuslikku ja lojaalset tööjõudu.
Töötasu saavad meie kliendid nii, nagu Eesti Vabariigi seadus ette näeb. Meie kliendid on kõik ametlikult tööl ja saavad ametlikku töötasu.