„Unustame, et elu on õrn, habras ja mööduv, käitume, nagu oleksime surematud, ei hooli endast ega lähedastest. Ei hooli elust.“

Sellised mõtlemapanevad sõnad kõlasid hiljaaegu Ohtu mõisa tallis. Ütlejaks oli Tiina Mälberg teatritükis „Oscar ja Roosamamma,“ kus Mälberg mängis Roosamammat ja Üllar Saaremäe peaosalisena Oscarit. Jumalat ei olnud saalis, kuigi ajuti oli tunne, et ta seal tagumises reas siiski kuskil istub, oma igavikulisi toimetusi toimetab.

Grotesk läbi kümne aastase poisi

Oscar on kümneaastane verevähki põdev poiss, kes peab jõulud, oma elu viimased jõulud, veetma haiglas. Ainus inimene, keda ta usaldab, on roosa kitliga hooldaja Roosamamma. Roosamamma soovitusel hakkab Oscar kirjutama Jumalale. Kirjutada kirju sellele, kelle olemasolu sa ei usu nagu jõuluvanagi olemasolu – see pole lihtne. Aga Roosamamma oma inimlikkusega suudab poissi veenda. Ka selles, et ühe päevaga võib läbi elada kümme aastat täisväärtuslikku elu. Nii kulgevad Oscari viimased kümme päeva selles maises elus – Jumalale kirju kirjutades ja päevaga kümme aastat läbi elades.

Oscarile antud päevi ei sisusta ainult Roosamamma ja Jumal. Kohal on ka poisi peamised kaaslased, samuti haiged lapsed haiglaseinte vahel, teiste hulgas Oscari armastatu, hilisem kihlatu; lisaks on veel ema ja isa, kellega poisil pole väga head suhted, ning on ka Oscarile ebaõnnestunud operatsiooni teinud arst. Nemad on laval küll ainult Oscari monoloogides või dialoogis Roosamammaga. Aga nad on reaalselt olemas. Nii usutav on Üllar Saaremäe ja Tiina Mälbergi mäng prantsuse näitekirjaniku Eric-Emmanuel Schmitti meistrikäega kirjutatud autori teksti esitades.

Selles kümnes elatud päevas, mis igaüks läheb kümne täisväärtuslikult elatud aasta ette, on peidus ka loo grotesk. Kui alles eile uskus poiss, et tüdrukutega musitamine on üks jama, sest sellest võivad sündida lapsed, siis homme on ta juba kihlatud, ülehomme arutleb küpse inimesena suhte- ja perekonnaprobleemide üle, järgmisel päeval räägib aga nooruse armuvalust. Nii kõigis eluvaldkondades.

„Elu on lahe! “ ütleb 110 aastane Oscar elust lahkudes. Ja et publik teda mõistis, näitas tuline aplaus Üllar Saaremäele ja Tiina Mälbergile.

Ja need aastad panevad ka näitlejad täpsemalt rolli – Üllar Saaremäe haiglapidžaamas ja tuttmütsiga ei mõju näidendi alguses just eriti usutavalt kümneaastase poisina. Mida aasta aga edasi, seda usutavamaks ta tegelaskuju muutub. Kuni ta lahkumise, Oscari lahkumiseni. Tiina Mälberg Roosamamma roosas kitlis on aga ajatu, mõjudes läbi kogu etenduse tõetruult. Seda vaatamata tema lugudesse põimitud fantaasiale naiste käsivõitluse kangelannadest ja kohtumistest Jumalaga. Ühtseks tervikuks aitab tükki põimuda ka taustaloona kasutatud Bob Dylani „Blown in the Wind“.

Ohtu tall Jumala kojana

„Oscarit ja Rosamammat“ mängiti Rakvere teatris kümne aasta jooksul 256 korda, osades Üllar Saaremäe ja Ines Aru.

„Proua Inesel oli 1. juulil 85. juubel, sealt see mõte „Oscar ja Roosamamma“ jälle lavale tuua,“ meenutab Saaremäe lavastuse taassündi. Ines Aru andis talle ka põhimõttelise nõusoleku teatritükis taas kaasa lüüa. „Täpsemalt – sain temalt mitteäraütleva vastuse. Kui asi konkreetseks läks, keeldus Ines kategooriliselt,“ räägib Saaremäe asjade arengust.

Et aga lubadused olid juba välja käidud, tuli tegutseda. Roosamamma osa nõustus mängima Tiina Mälberg. „Selle pärast pole tükk Rakvere teatris olnu taaslavastus, vaid täiesti uus etendus. Vanast loost oleme alles mina, tutimüts ja ratastool,“ muigab Saaremäe. Etendus lavastati Sagittario projektteatri alt, mille juhatuse liige Üllar Saaremäe on.

Ohtu mõis Harjumaal valiti esinemispaigaks aga selle pärast, et Üllar Saaremäe oli aidanud siin lavastaja Roman Baskinil projektteatrit Kell 10 käima tõmmata.

„Ohtu avastas teatritegemise paigana 15 aastat tagasi minu vana hea sõber Roman, koos hakkasime siin etendusi tegema,“ meenutab Saaremäe Ohtu taasleidmist. „Ega sellist näitlejat ja lavastajat nagu Baskin toona oli, ei pidanud palju reklaamima. Publik leidis Ohtu mõisa kiiresti üles,“ räägib Ohtu mõisa omanik Erik Laansoo, kes oma perega teeb kõik, et nii näitlejad kui publik mõisas ennast hästi tunneksid.

Tekkimas on traditsioon

Mõisaomaniku mäletamist mööda toimusid esimesed etendused kogu mõisa territooriumil, nii peahoone fuajees kui tiigi kaldal, kindlat kohta polnud. Alles 2012. aastal kohandati mõisa tall teatrihooneks, millest nüüd on kasvanud tõeline teatrikeskus publikusaali, kohviku ja jalutusruumiga, milleks on ajaloolise mõisa territoorium.

„Välja on kujunenud ka kindel publik, kes igal suvel vähemalt korra siin mõnd teatrietendust külastab,“ teab Tiina Mälberg põlise harjumaalasena.

Kolmandat suve korraldab Ohtu mõisas etendusi Tarvo Kralli 1Teater, kelle repertuaaris on olnud ikka humoorikad, suvetükkideks kohased teatrietendused.

„Eks me natuke kartsime enne „Oscari ja Roosamamma“ esimest etendust Ohtul, et kuidas natuke teistsuguste teatritükkidega harjunud publik meid vastu võtab,“ mõtiskleb Saaremäe. Hästi võttis.

Kirjad Jumalale aitasid Oscaril leppida jälle oma vanemate ning raviarstiga, minna julgelt vastu oma saatusele. Sest ta mõistab, et on elanud pika ja täisväärtusliku elu. „Elu on lahe! “ ütleb 110 aastane Oscar elust lahkudes. Ja et publik teda mõistis, näitas tuline aplaus Üllar Saaremäele ja Tiina Mälbergile.

Harjumaa publik näeb Oscarit ja Roosamammat jõulude paiku ka Graniitvillas. →