“Kui lapsele on palju õppida antud, siis suure kvantiteedi puhul arvatakse, et see on korralik õppimine. Meie arvame, et olulisem on lapse oskus analüüsida, mida ta teeb. Ühiskonnas kasvatatakse põlvkondade viisi üles lihtsalt käsku täitvaid inimesi. Selliseid inimesi on liiga palju.”
Nii põhjendab Randvere kooli direktor Leelo Tiisvelt ühendatud ainetunde. Üldõpetus kirjutati õppevõimalusena esimese ja teise kooliastme õppekavasse sisse juba viis aastat tagasi. Lähtutakse ainetest, mida on loogiline siduda. “See on õppetöö korraldamise mõttes efektiivsem ja ei lõhu lapse loomupärast holistlilist maailmapilti. Lapsel on maailmast terviklik kujutus, aga kooli tulles jaotatakse see kastideks, nagu loodusõpetus ja matemaatika jne,” räägib Tiisvelt. Randvere Koolis ühendatakse ainetunde esimeses kooliastmes ehk 1.-3. klassis juba kolmandat aastat. Klassis on 20-24 last ning lapsi koolis kokku 285.
Kui enne oli kool õpetaja-, siis nüüd on õppijakeskne. “Me võime lapsega kokku leppida, mismoodi me teeme töid, aga protsessi juhib ikkagi õpetaja ehk organisaator nii, et õpilane on õppeprotsessis aktiivne osaleja, mitte mängunupp, mida tõstetakse ühest kohast teise,” selgitab Tiisvelt, kelle sõnul on õppekorraldus demokraatlik protsess.
Kuidas õpitakse?
Õpetaja valib õppeteema ja mõtleb tegevuse, mis hõlmab erinevate ainete õppetulemusi. Ei tasu arvata, et õppetööd ei toimu või materjali kaetud ei saa.“Tunniplaani märgitakse üldõpe ja päevikusse kirjutatakse üles, mida järgmisel päeval kaasa võtta. Kontrolltööde tulemustest on näha, et midagi kahe silma vahele või õppimata ei jää,” teab klassiõpetaja Kirsti Esperk ja toob näite, kuidas esimesed klassid käisid õues, uurisid puid ja kirjutasid hiljem sellest kokku raamatu. “Tundi olid põimitud kehaline kasvatus, loodusõpetus, matemaatika ja eesti keel,” kommenteerib Esperk.
Üldõppes Randvere koolis on suur rõhk sellel, et laps pigem eksiks – nii saab teema üles võtta ja arutada, mis on õige ja mis on vale ja miks. “Praegune kolmas klass oskab väga hästi analüüsida, mida tavaliselt selles eas lapsed väga ei oska. Meie jaoks ei ole tähtsaim, et tal oleks meeletud teadmised konkreetses aines, vaid mis on tema huvi ja kuidas hakata seda juba väiksest peale toetama,” on Esperk kindel. “Me ei saa lastele raiuda, et midagi on vaja teha ja seda mitte põhjendada. Kõik peab olema alati lahtimõtestatud.”
Kui mõnikord lapsed fantaseerima hakkavad ja piiridest välja lähevad, siis selle jaoks ongi õpetaja. “Lapsed ei tunne hirmu ja on küllaltki avatud. Nad julgevad eksida ja küsida,” toob Tiisvelt välja üldõppe positiivseid mõjusid.
Hindamismudeli olulisus
Tervikpilti aitab Randvere Koolis koos hoida hindamismudel, kus tervikülesanne on väikesteks osadeks jaotatud. “Seal on kirjas, mida peab tegema, mis on konkreetse töö kriteeriumid ja milline peab olema tulemus. See on nagu juhend,” selgitab Tiisvelt, “mille alusel antakse lapsele tagasisidet.”
Üldõppele vastuseisu on vähe, aga mõni vanem ikka tahab teada, millist hinnet laps väärt on. “Erinevates koolides on ka samadel hinnetel erinev kaal. Number ei anna infot, mida on lapsel vaja edasi arendada,” sõnab klassiõpetaja Esperk.
Kui vanemad arvavad, et õppimine peaks olema rangelt jagatud osadeks ja on kramplikult kinni oma hoiakutes, aga õpetaja koolis eeldab lapselt vastupidist, siis tekib lapse jaoks segadus. Teine raskus on, et kuidas ühendada väga spetsiifilisi aineid, näiteks kehalist kasvatust ja muusikat. “See nõuab palju eeltööd just õpetaja poolt,” teab Esperk.
Kõikide ainete õpetamises on teiste ainetega lõimimise kohustus tegelikult ette nähtud, iseasi, kui suurel määral seda tehakse. “Kokkuvõtete ja analüüside tegemine on kõigile raske. Kerge on otsida miinuseid ja vigu, mitte plusse,” arvab Esperk.
Selle kooliaasta lõpus sooritavad esimese tasemetöö esimesed üldõpetust saanud lapsed ehk kolmanda klassi õpilased.
KATRIN RAAPERI
Lapsevanem, kelle üks lastest õpib üld- ja teine tavaõppes
Mulle tundub, et üldõppest tulenevalt on vähem koolistressi. Eks laps on laps ja ikka ütleb vahel, et ei taha kooli minna, aga selle taga on pigem see, et tahetakse kodus kauem magada ja niisama oma asjadega tegelda. Ma ei ole tema käest kuulnud, et üks või teine aine oleksid nõmedad või vastikud. Õppimise jaoks on väga oluline keskkond, kus laps iga päev viibib ja milles õppetöö toimub.
Tavaõppes õppiva lapse puhul on ette tulnud, et tunnis õpetaja ei jõudnud midagi korralikult seletada, tund sai läbi, aga kodutöö on juba uue asja peale ja kui laps ei jõudnud nii kiiresti aru saada, siis see ongi tema probleem. Ühendatud aineõppes on võimalus keskenduda rohkem ühele teemale ja seda mitmes aines korraga. Eesoleva tasemetöö pärast ma ei muretse.”
