Keila kooli ajalooõpetaja Marge Kannel on seni suvevaheaegadel mööda Eestit ringi sõitnud, et uusi paiku avastada. 2020 suvi on ajalooõpetajale aga eriline – täitus üks väga ammune unistus… “Mul oli võimalus teha praktilist tööd ja saada uusi teadmisi oma õppeaines,” kinnitab ajalooõpetaja.
Kui Marge Kannel poleks hakanud õpetajaks, saanuks temast tõenäoliselt arheoloog. “See ala on mind alati huvitanud, eelkõige muinas- ja natuke hilisem keskaeg,” tunnistab ta. “Ma olen juba ammu soovinud osaleda vähemalt ühel arheoloogilisel väljakaevamisel. Ma ei julgenud seda unistust väga jagada, sest olin kindel, et minu oskused ja teadmised jäävad napiks.”
Aga siis luges õpetaja Kannel ühel juulikuu päeval Facebookist Tartu Ülikooli arheoloogia grupi lehelt, et on võimalus osaleda Riigiküla IV asulakoha kaevamistel. Mida teeb inimene, kui elu pakub talle korraga võimalust unistus teoks teha! Ta mõtleb päeva, mõtleb teise ning võtab lõpuks julguse kokku. “Kirjutasin professor Aivar Kriiskale, et pole kunagi väljakaevamistel osalenud, aga sooviks ennast proovile panna ja uusi asju kogeda. Sain kiire vastuse ja julgustava sõna – õpetame.”
Kühvliga tagasi muinasaega
Juba paar päeva hiljem leidis Marge Kannel end Narva-Jõesuu lähedal asuvast Riigiküla kiviaegsest asulakohast, kus juhendaja ta esimestel päevadel oma tiiva alla võttis. Seda oli hädasti vaja, sest algajal väljakaevajal tekkis ikka küsimusi. “Väga raske oli liivakivist eristada näiteks potikilde,” meenutab õpetaja.
Töö käib väljakaevamistel tasa ja targu, abivahenditeks kellu, sõel, väike kühvel ja ämber. “Igaühele anti pisike maatükk, mida tuli vähehaaval kelluga kraapides kühvlile tõsta, edasi sõeluda ja hoolikalt sõelale jäänud osakesed läbi vaadata. Leidude avastamise korral tuli panna need Minigrip kilekotti, mis kinnitati traadiga leiukohta maapinnale. Ülejäänud pinnas läks ämbrisse ja äraviimisele,” kirjeldab Marge Kannel töö käiku. Tema jutust võib järeldada, et selle ameti juures tulevad kasuks kannatlikkus ning põhjalikkus. “Kaevamine toimus kaevandis 5 cm kihtide kaupa. Kui kogu pind oli 5 cm sügavuselt läbi otsitud, siis kõik leiud kaardistati ja dokumenteeriti ning võeti ette järgmine 5 cm. Et mitte sügavamale minna, olid meil olemas mõõdulindid.”
Esimene leid
Tunnet, mis valdas õpetajat, kui sõelale sattus esimene leid, tajub ta siiani, kui seda hetke meenutab. ””Leidsin!”, oli esimene hüüe,” naerab naine. Nii palju rõõmu pakkus üks imepisike keraamika kild! Aga ajalooõpetaja oskab ka tillukest tükikest vääriliselt hinnata. “Minu jaoks oli mõte, et ma võin hoida käes kuni 7000 aasta vanust keraamika tükki, täiesti kirjeldamatu. Kes hoidis seda käes enne mind? Kuidas sattus see just sellesse kohta? Mis juhtus?”
Lisaks eri ajastutest keraamikale tuli maapõuest nende päevade jooksul välja ka tulekivi ja kvartsi, põletatud ning põletamata luukilde ning paar pähklikoort. Kõige suuremat elevust tekitas väljakaevajates aga ikka mõni suurem keraamika tükk, millel oli isegi muster selgelt näha.
“Käisime üksteise leide uudistamas iga kord, kui kellelgi midagi põnevat sõelale sattus,” kinnitab õpetaja Kannel.
Väljakaevamised klassiruumis
Keila kooli ajalooõpetaja on lõpmata tänulik arheoloogiaprofessor Aivar Kriiskale, kes ta lahkelt Riigiküla väljakaevamistele lubas. “Ühel päeval tegime ekskursiooni juba leitud asulakohtade juurde. Tuli meenutada varasemalt õpitut ja sain palju uut teada.”
Ühele ajalooõpetajale on tema sõnul taoline kogemus hindamatu. “Õpetaja elukutse nõuab pidevat enesearengut. Sama oluline, kui olla kursis kasvatus- ja haridusteaduse uuemate suundadega, on tunda oma õpetatavat ainet. Sellepärast tuleb haarata kinni võimalusest saada oma erialal mõni natuke teistmoodi töökogemus,” julgustab Kannel kolleege aeg-ajalt väljaspool koolimaja rakendust otsima.
Uude kooliaastasse saab Marge Kannel minna rikkamana. “See suvi kinnitas mu arusaama, et teoreetiliste tarkuste juurde tasub alati otsida võimalust neid praktikas ellu viia. Sama mõtet olen püüdnud kasutada 5. klassides, kui õpilaste tunniplaani lisandub ajalugu.
Näitena toon siinkohal ühe praktilise töö, mida eelmisel õppeaastal arheoloogiat tutvustades kasutasin: tõin klassi kaks suurt mulda täis kasti. Peitsin kastidesse erinevate riikide münte. Õpilane pidi seni “kaevama”, kuni leidis ühe mündi, siis otsis järgmine õpilane jne.
Koduseks ülesandeks oli igaühel enda leitud mündi kohta internetist võimalikult palju infot otsida,” räägib õpetaja Kannel. Mine tea, ehk saab mõnest tema õpilasest just selle koolitunni mõjul arheoloog!
