Läinud laupäeval toimus Rummus, kunagise vangla territooriumil viies Rummu Rock, mida külastas üle 2000 inimese.

Emil Oja, teie olete esimene ja siiani ainus, kes Rummus, aherainemägede vahel rockkontserte korraldab. Kust tuli idee kutsuda endise vangilaagri territooriumile inimesed muusikat kuulama?

Täpustaksin esmalt kontserdi nimega seonduva. Sõna rock tähendab Rummus ennekõike ikka kaljut, mitte muusikastiili. Ja vastavalt oleme esinema kutsunud ka erineva stiiliga ansambleid, mitte ainult rockband´e. Aga et mina olin esimene kontserdikorraldaja Rummus, see on tõsi. Korraldajana mõtlen ikka uute põnevate kohtade, uute paikade peale. Ju ma siis nägin viis aastat tagasi Rummu aherainemägesid järve kaldal kuskil internetis ja sain aru – see on põnev, lausa ideaalne koht, miks mitte proovida. Muidugi oli see paik siis üsna metsik tänasega võrreldes.

Varasematel aastatel on muusikale lisaks olnud mootorrataste mäkketõusuvõistlus, sel aastal jäi see ära. Miks?

Mäkketõusu ei toimunud, kuna eelmisel aastal läks see natuke karmiks, murti luid ja lõhuti hulk tsikleid. Siis otsustasimegi sel aastal pausi teha, ravida luid ja parandada tsikleid, et järgmisel aastal uuesti panna. Sel aastal sai Rummus aga lisaks Terminaatori, Smilersi ja Revalsi kuulamisele näha ka Mad Max´i ja Trial bike´i show´d. Ehk siis masinaid, mida meistrid olid oma töökodades oma ideede järgi ehitanud. Tehnikahuvilistel oli uudistamist palju.

Samal ajal toimus ka Haapsalus Augustibluus. Publikut jätkus siis mõlemale üritusele?

Eesti on nii väike, et iga üritus on teisele konkurent. Aga et meil on teistugune nišš kui teistel muusikaüritustel, lisaks muusikale veel moto-show, siis usun publikuhuvi tulevikuski kasvavat.

Kes on keskmine Rummu Rocki külastaja?

Külastajate hulgas oli nii põlvpükstes poisikesi kui pensionäre, nii mehi kui naisi. Nii et igat masti inimesi. Ja mis on positiivne üllatus – palju on venekeelset publikut. Ja seekord oli ka soomlasi. Nii et kasvupotentsiaali Rummu Rockil on.