Reede, 3. mai õhtu. Tosin abipolitseinikku kontrollivad Lääne-Harju jaoskonnas oma varustust. Paljudel on kollaste helkurvestide all veel kuulikindlad modulaarvestid, mõnel püstol vööl, ka gaasipüstol ja teleskoopkumminui on enamikul käepäraselt paigas.

„Ei tohi midagi unustada,“ ütleb hiljaaegu abipolitseinike grupijuhiks saanud Nele Rande. 

„Ei saa sündmuskeerises öelda – k…t, ma ei saa täna reageerida, muist varustust jäi maha,“ tõdeb paarimees Aivar Auväärt elutargalt, kontrollides ise, kas Walther on ikka kindlalt vööl. 

Nele Randel läheb abipolitseinikuna neljas aasta. Nagu ka paarimees Aivar Auväärtil. 

Õues huilatavad politseiautode sireenid, vilkurid vilgatavad. Neidki kontrollitakse. Lihtsatest kummikinnastest arvutite ja autodeni peab kõik olema töövalmis. Inimestest rääkimata.

Algab instrueerimine. Patrulli minejad saavad grupijuhilt teada, mis piirkonnas juhtunud, millele tuleks tähelepanu pöörata. Kas on kuskil näiteks suurem rahvakogunemine. Lääne-Harju piirkonnas täna midagi erilist oodata pole, tavaline reede õhtu. „Ärge siiski unustage – täna on paljudes ettevõtetes palgapäevad, lisaks on pensionipäev,“ informeerib grupijuht. „Hea, et veel täiskuu ööd ei ole,“ viskab keegi nalja. 

„Nii kummaline kui see ka pole – täiskuu öödel juhtub rohkem,“ kinnitab Nele Rande, lisades, et selle pärast tema pinget pakkuvatel päevadel, nagu riigipühad ja palgapäevad, ennast patrulli panna palubki. Nagu ka mitmed teisedki abipolitseinikud. „Kui abipolitseinik on otsustanud omast vabast ajast välja tulla, siis tahaksin sündmusi, tahaksin action´it,“ tahan tunda, et minust on kasu,“ täiendab paarimees.

„Iga roolijoodiku rajalt mahavõtmine on ju tegelikult heategu ühiskonnale,“ räägib Aivar Auväärt, kes abipolitseinikuna on abis olnud paljude kadunud inimeste otsimisel. Ja paljud eksinud ka üles leidnud. Kuigi Auväärt kannab vööl püstolit, pole ta ühtegi kurikaela sellest sihtinud. Ka pole ta relvatoru ees ise seisnud. Noaga ähvardamisi on olnud, aga ohust on saadud üle rääkimisega. Tabav sõna on mõnes olukorras paremaks vahendiks kui relv, on mees kindel.

„Abipolitseinike õigusi on järjest suurendatud. Kui on vastav koolitus läbitud, võime ka operatiivautot juhtida, alarmiga sõita. Kui on relvaluba, siis oled patrullis teine liige, relvata kolmas,“ tutvustavad abipolitseinikud ajakirjanikule oma õigusi. Kuidas abipolitseinik koolitustele pääseb, ülesandeid endale juurde saab, sõltub juba inimesest endast. 

Naine pussitas meest

Esimene väljakutse, Bravo-kutsung, viib politseipatrulli Koplisse, kus ühes korteris toimus äsjase telefonikõne teatel kaklus. „Bravo antakse juhul, kui abivajajate seisund on raske või kui selle kohta puudub täpne teave,“ selgitab Rande. Vilkurite põledes kihutab politseiekipaaž kohale. Patrulli saabudes on mõlemad osapooled, nii peksa saanud peremees kui tema sõbrast lööja väga joviaalses meeleolus. Nurgas seisev patarei reedab lõbu põhjuse. Toorutsenud külaline ei taha aga korterist ikka lahkuda. Kuna tõsisemaid vigastusi korteriperemehel ei tuvastata, samuti keeldub ta politseile kirjalikku kaebust esitamast, pole alust külalise jõuga äraviimiseks. Tülinorijal soovitatakse tungivalt korterist lahkuda. Mees lahkubki. 

Kohe tuleb uus väljakutse – lahendada on vaja lähisuhtevägivalla intsident. Ja päris karm, välja kutsutakse ka kiirabi. Koduse tüli käigus haaras naine kööginoa ja pussitas meest tagumiku piirkonda. Tuba, kus pussitamine toimus, on verd täis. „Midagi sellist pole ma varem näinud,“ kommenteerib lühidalt Nele Rande. Kuritöö tegija viiakse kinnipidamiskambrisse, politseinikud ise hakkavad täitma pabereid. Hommikul teeb uurija nende põhjal otsuse, mida naisega edasi teha. „Aina rohkem tuleb ette intsidente, kus naine meest ründab,“ kinnitab abipolitseinik Rande omaenda kogemuste põhjal. Sama ütleb ka statistika.

„Psüühika peab olema tugev, ei tohi võtta tööd koju kaasa. Ei tohi mõelda, et mul on kodus kolm last, vaat mis kõike võib juhtuda. Abipolitseinikuks olemine on tugevate hobi.“ 

Tundub, et kogu Harjumaa on sel ööl kurjust täis. Ei saa politseinikud veel mahagi istuda, kui tuleb uus väljakutse – kesklinnas, Harju tänavas on toimunud kampadevaheline kaklus. Kõik algas lihtsast sõnavahetusest. Kolm noormeest küsisid kahelt suitsu, läks ütlemiseks. Ülekaalus kolmik ründas kahte, peksis käte ja jalgadega. Siis, varastanud rahakoti, põgenes. Kõik see selgub kohapeal, peksa saanute tunnistustest ja videokaamerate pilte vaadates. Kohale kutsutakse ka kiirabi. Kannatanud vaadatakse üle ja soovitatakse neil hambaarsti juurde minna. Politseinikud täidavad jälle pabereid, palju pabereid. Juhul kui peksjad kätte saadakse, on neid millegi põhjal süüdi mõista. Kõik see võtab mitu tundi aega.

Kell tiksub juba esimesi hommikutunde, kui tuleb uus väljakutse, seekord Mustamäelt – valvas kodanik on täheldanud liikumas ebakindla sõiduviisiga autot. Auto sunnitakse peatuma, juht pannakse puhuma. Ei midagi kahtlast. Ometigi näitavad mitmed tundemärgid, et juht ei ole adekvaatne. Haiglas tehtud uriiniproov kinnitab kahtlust – narkootikumid. Lõpuks tunnistab seda ka noorepoolne juht ise – oli tarvitanud mõnuaineid. Autojuht lasti koju, uurimine peab selgitama, millise karistuse ta saab. 

Tööd ei tohi koju kaasa võtta

Koos esimeste päikesekiirtega jõuavad patrullid jaoskonda tagasi. „Tegus öö on olnud,“ naeratab väsinud Nele Rande. Naine on aga rahul: vormi selga panek on kolme lapse emale puhkuse eest, enese väljaelamine. „Samas saan ka ühiskonnale midagi head teha. Valin igal juhul nädalalõpus patrullis käimise kui mõne sõbrannaga kuskile kohvikusse minemise,“ kinnitab Nele Rande, kelle ametiks päriselus on Mustamäe linnaosavalitsuse lasteheaolu spetsialist. 20 aastat on ta tegelenud noorte sõltlastega.

Tugev närvikava peab olema ametimehel, kes ööst-öösse ja päevast päeva neis traagilistes sündmustes osaline on. „Psüühika peab olema tugev, ei tohi võtta tööd koju kaasa. Ei tohi mõelda, et mul on kodus kolm last, vaat mis kõike võib juhtuda. Abipolitseinikuks olemine on tugevate hobi,“ ütleb Nele Rande.

Ees on emadepäev, ees on jaanipäev. Statistika ütleb, et pühade ajal pannakse kõige rohkem toime seaduserikkumisi, leiab aset enam perevägivalda. Pühade ajal ja nädalavahetustel on meie tänavatel aga ka kõige rohkem neid vapraid, tasuta korda pidavaid abipolitseinikke. Ka emasid.

HEA TEADA

Abipolitseinike arv kasvab

Eestis oli 1. jaanuari seisuga 1187 abipolitseinikku. Põhja prefektuuris oli mullu 471 abipolitseinikku. 

Kokku tegid abipolitseinikud eelmisel aastal 122 700 töötundi, millest suurim osa (87 200) panustati patrulltegevustesse. Piirkondlikku politseitööd tehti enam kui 12 700 tundi, muud politseitegevust (abistasid festivalidel, osalesid kainestusmaja ja kinnipidamiskeskuse töös) ligi 20 300 tundi ja 2500 tundi abistati Eesti piiril. Keskmiselt osales abipolitseinik mullu kaheksa kuu jooksul politseitöös 104 tundi. 

Võrreldes 2022. aastaga kasvas abipolitseinike arv mullu seitse protsenti, Põhja prefektuuri lisandus 34 abipolitseinikku. 

Allikas: politsei- ja piirivalveamet