Käesoleva nädala üheks oluliseks uudiseks oli Tiina Kangro lahkumine riigikogu Isamaa fraktsioonist. See tähendab, et koalitsioonil puudub riigikogus häälteenamus, mis oli juba enne sedagi ülinapp ehk vaid vaid üks hääl. Kindlasti halvendab see koalitsiooni tervist, kuid tekitab lootust senise opositsiooni eirava ja ebademokraatliku teerullipoliitika vähenemise suhtes.
Tähelepanuväärne on Kangro poolt sotsiaalmeedias edastatud selgitus, mis langeb kokku sellega, mida on ka EKRE rõhutanud. Kangro kirjutas, et Isamaa keskseks rolliks on muutunud Keskerakonna ja sotside maailmavaatelise poliitika elluviimine Isamaa arvelt: “Võimu juures olemisest lähtuvad kompromissid on viinud selleni, et oma maailmavaadet, millesse kas või erakonna ladvik riigikogus ühtselt usuks, saabki otsida vaid aastate tagustest dokumentidest. Viie vastutusrikka ministrikohaga ei ole selles koalitsioonis osalev konservatiivne partei suutnud anda piisavat tooni, et muuta või vähemalt tasakaalustada praeguse valitsuse vasakpopulistlikke, sekka omakasupüüdlikke suundumusi, mis väga paljudele Eesti inimestele meelehärmi valmistavad”.
Tegelikkus pole roosiline
Peaminister Jüri Ratas ja teised valitsuspartnerid on väitnud, et koalitsiooni tervis on hea. Vaatamata sellele, et SDE-st, Keskerakonnast ja Isamaast on lahkunud juba kuus inimest. See ei takistavat nende kavade elluviimist, kuna mitmed saadikud olla lubanud ka “akna alt” oma endisi erakondi toetada. Tegelikkus ei ole sugugi nii roosiline, sest erakondadest ja koalitsioonist ei lahkutud ju mitte selleks, et neid toetada. Lahkutud on nii maailmavaateliste erimeelsuste, erakondade antud lubaduste rikkumiste kui ka isiklike vastuolude ja tülide tõttu.
Endiselt viljeletakse teerullipoliitikat ja püütakse end kehtestada.
Opositsiooni ja ühiskonna seisukohalt on tegemist positiivse muutusega, sest lähiajal tuleb arutuse alla rida olulisi küsimusi. Näiteks riigieelarve, mis tuleb riigikogu menetlusse järgmisel nädalal. Tegemist on selgelt vasakpoolsest ideoloogiast kantud nn Jõuluvanaeelarvega, mis jagab enne valimisi lahkelt raha küll asjalikele. Kuid kahjuks suures osas ka täiesti läbimõtlematutele ja isegi mitteeksisteerivatele substantsidele ning olles majandusele mitte hoorattaks vaid hoopis hoopis käsipiduriks. Kõikide selliste lubaduste täitmine nõuab katet. Selleks kasutatakse häbenematult nii stabiliseerimisreservi, mis on mõeldud kriisiaegade üleelamiseks, kui ka otseselt seadust rikkudes haige- ja töötukassa rahasid, mis kahanevad kiiresti. Lisaks ähvardavad meid selle lusikaga andmise ja kulbiga võtmise poliitika tõttu mitmed maksutõusud ja raha voolab endise hooga Lätti. Vasakpoolne majandus- ja riigipoliitika kahjustab riigi majanduskeskkonda ja konkurentivõimet ning peaks panema inimesed kõva häälega küsima, kas nad soovivad jäädagi vaeseks, või tahame me elada jõukas, edukas ja arenevas riigis.
Ma ei ole veendunud, et koalitsioonil õnnestub järgmise aasta eelarve sellisena läbi suruda. Ei ole ju isegi kindel see, kas koalitsioonierakondade distsipliin ja ühtsus hääletamisel püsib. See võimaldaks teha opositsioonil erinevaid muudatusettepanekuid ja täiendusi, mille suhtes on lootust, et need sisse lähevad. Kahjuks ei ole senise praktika jooksul arvestatud mitte ühegi opositsiooni ettepanekuga. Samas nõuab eelarve lihthäälteenamust ja kui koalitsiooni distsipliin püsib ning opositsioonist juhtub keegi puuduma, siis peab järgmisel aastal valitav uus valitsus hakkama tööle sellesama, äärmiselt halva eelarvega. Muidugi on järgmisel koosseisul võimalik riigieelarve lisaeelarvega ka ümber teha.
Närvilisus parlamendis
Sisevastuolud koalitsioonierakondades, valitsusliikmete omavahelised hõõrumised, hääleenamuse kaotus riigikogus, saabuvad valimised ning ka fakt, et opositsioonierakondade toetus rahva seas on palju suurem kui koalitsioonil, on tekitanud koalitsioonierakondades ja seeläbi riigikogus üsna närvilise õhkkonna. Kahjuks ei ole see toonud kaasa suuremat arvestamist ei opositsiooni ega valijatega, võimust püütakse küünte ja hammastega kinni hoida.
Endiselt viljeletakse teerullipoliitikat ja püütakse end kehtestada. Olgu vaid üks näide: kolmapäeval läbis teise lugemise otsus hasartmängumaksu nõukogu likvideerimise ja erinevate toetusrahade jagamise andmine ministrite kätte, mis kahjustab selgelt õigusriikluse ja avatuse printsiipe. Kahtlused, et Jüri Ratas on peaminister sotside valitsuses, ei ole ilmselt alusetud. Liialt paljude tegemiste kohal on neomarksistliku vasakliberalismi vari.
Kui valimised lähedal ei oleks, peaks mõtlema valitsuse umbusaldamist, kuid sellel puudub hetkel sügavam mõte. Keegi ei taha selles kaootilises olukorras vastutust üle võtta, suuri muutusi ei jõuaks enam teha. Las tegijad vastutavad ise. Valimised on juba märtsis.
