Ootused, et Hiinast saab tänavu maailmamajanduse kasvuvedur ei ole täitunud. Mõneti on isegi raske öelda, mis Hiina majanduse puhul hästi on – kiduvad nii eksport, tarbimine kui investeeringud. Aeglasem majanduskasv sunnib riigijuhte aga leidma uusi eesmärke.
Eksport ei edene
Kui vaadata Hiina seni avaldatud SKP numbreid, siis jäävad need kaugele sellest, mida analüütikud ootasid aasta alguses. Esimese pettumuse valmistas juba 2023. aasta esimene kvartal, kus vaatamata nõrgale võrdlusbaasile piirdus majanduskasv 4,5%ga. Teises kvartalis saavutati küll kiirem aastane kasv – 6,3%, ent esimese kvartaliga võrreldes suurenes SKP vaid 0,8%. Seejuures ei ole aeglasel majanduskasvul mõnd üksikut põhjust, vaid probleemid Hiina majanduses on laialdased.
Ehk üheks suuremaks pettumuseks hiinlaste endi jaoks on olnud ekspordi nõrk seis. Hiina valitsus on proovinud majanduskasvu vedamise raskust veeretada kinnisvarasektorilt teiste majandusvaldkondade peale ja tööstuse ekspordi kasvule on pandud suured panused. Vastupidiselt ootustele on eksport olnud tänavu aga tugevas langustrendis. Suvekuudel oli kukkumine eriti järsk, kui juulis langes kaupade müük välismaale aastases võrdluses lausa 14%. Augustis langus küll veidi pidurdus, kuid ka siis kahanes kaubavedu välismaale 9%.
Eksporti pole suutnud taastada ka Hiina rahvusvaluuta odavnemine. Lõppeval nädalal kukkus jüaani väärtus dollari suhtes viimase 16 aasta madalaimale tasemele ja ühe dollari eest tuleb nüüd välja käia 7,35 jüaani. Aasta algusega võrreldes on jüaan dollari suhtes odavnenud 5% ja euro suhtes 6%.
Kesiste tulemuste taustal on üks väheseid valdkondasid, kus äri on hästi edenenud, autode eksport, mis on mullusega võrreldes lausa kahekordistunud. Selle taga on mõistagi Hiina valitsuse jõuline panustamine elektriautodele, mis on sealse autotööstuse toodangu muutnud konkurentsivõimeliseks ka riigist väljaspool.
Deflatsioonitont pärsib tarbimist
Lisaks kesisele ekspordile pole ootustele vastanud sisetarbimine. Pärast koroona-piirangute leevenemist tabas teenussektorit korraks üürike buum, ent see jäi ajutiseks ja sektori praegune kasv on aeglasem, kui aasta alguses oodati. Sarnaselt on väga kiirelt jahtunud jaekaubanduse müügitempo. Kui aprillis suurenes jaemüük aastases võrdluses veel 18%, siis juulis kõigest 2,5%.
Kindlasti tuleb Hiina majapidamiste tarbimist analüüsides arvestada taustal sealse inflatsiooni, õigemini selle puudumisega. Kui ülejäänud maailm on siiani kimpus hindade liiga kiire kasvuga, siis Hiinas langes majandus juulis hoopis deflatsiooni, kui tarbijahinnaindeks kahanes 0,3%. Nagu teame majandusõpikutest, ei ole ootus hindade edasisele langusele midagi sellist, mis paneks inimesed poodi ruttama, sest tark ei torma ja mõne kuu pärast on lootust soovitud kaup ehk juba soodsamalt soetada.
Kinnisvaraturg väriseb
Ekspordi kõrval on Hiina majanduskasvu traditsiooniliseks alustalaks olnud aastakümneid kinnisvarasektor. Kiire kinnisvarahindade kasv on kinnistanud hiinlastes idee kinnisvarast kui kindlast investeerimisvahendist, mis võimaldab riikliku pensionisüsteemita riigis endale muretu vanaduspõlv garanteerida. Taoline mõtteviis on aga tekitanud olukorra, kus kinnisvara ostetakse mitte enda vajadustele mõeldes, vaid spekulatiivsetel eesmärkidel. Ühel hetkel hakkab aga küll küllale liiga tegema ja tänavu on investeeringud kinnisvarasse vähenenud 8%, seda ennekõike just elukondliku kinnisvara tõttu.
Vähene huvi kodu ostmise vastu on pannud kinnisvarahinnad langema ja juulis kahanesid elukondliku kinnisvara hinnad juuniga võrreldes lausa 2,5%. See on võimendanud turul valitsevat negatiivset sentimenti ja pannud inimesed kodu ostmisest loobuma. Napp nõudlus on omakorda tõsine probleem kõrge võlakoormusega kinnisvaraarendajate jaoks. Kui mõni aeg tagasi pankrotistus suur kinnisvaraarendaja Evergrande, siis nüüd on laenumaksete tasumisega hätta jäänud riigi suurim arendaja Country Garden.
Kuigi riik sooviks pikemas plaanis majanduse sõltuvust kinnisvarasektorist ja sealset võlakoormust vähendada, ei ole neil muud üle jäänud, kui sektorit taas toetama asuda. Selleks on viimaste sammudena vähendatud lubatud minimaalse sissemakse osakaalu kodu väärtusest ja kodulaenude minimaalset intressimäära.
Aeglasem majanduskasv sunnib otsima uusi eesmärke
Hiina majanduse pikaajalise väljavaate halvenemine püstitab olulisi küsimusi ka poliitiliselt. Hiina ühiskond on lääneliku demokraatia puudumisega seni leppinud, sest riigi valitsemine on olnud efektiivne ja toonud kaasa inimeste heaolu kiire tõusu. Kellel on vaja vabu valimisi, kui autoritaarne võim saab niivõrd hästi hakkama? Nüüd, kus on selge, et majanduskasv endiste numbriteni enam ei küündi, võib ühel hetkel hakata kasvama ka rahva rahutus. Seda eriti kontekstis, kus noorte töötus on jõudnud nii kõrgele tasemele, et riik on loobunud vastava statistika avaldamisest.
Kui majandus enam ei kasva, on tarvis uusi eesmärke ja üks võimalus selleks on muutuda jõulisemaks välispoliitikas. Ähvardav retoorika Taiwani suunas on selle peamine väljund, ent Hiina soov laiendada oma mõjujõudu maailmas oluliselt laiahaardelisem. Teisalt on agressiivsema välispoliitika tulemusel muutunud välisinvestorid Hiina tuleviku osas väga pessimistlikuks. Perspektiiv Hiina ja USA vahelisest sõjalisest konfliktist ning võimalikest majandussanktsioonidest on maailmamajanduse silmis paar suurusjärku suurem probleem, kui Venemaa sõda Ukrainas. Seetõttu on lääne ettevõtted suhtumas Hiinasse aina suurema skepsisega ja sõltuvust riigist soovitakse vähendada. Paradoksaalselt võtab välisinvesteeringute vähenemine Hiina majanduskasvust veelgi enam vunki välja ja sunnib poliitilist eliiti aina enam leidma riigile teistsuguseid eesmärke.
