Nice, Monaco, Monte Carlo, Cannes, Saint-Tropez… Nii palju – mõne teise arvates kindlasti veel rohkemgi – maailmakuulsaid kohti on maalapil, mis Prantsusmaa kagunurgas Itaaliale kaissu pugedes jääb mere ja mägede vahele.

Selle ligi 31 000 ruutkilomeetrise maatüki pärast, mis maakonnana kannab nime Provence, on peetud aegade algusest ägedaid lahinguid. Viimati veristasid seal teineteist Itaalia ja Prantsuse sõdurid 19. sajandi keskpaigas. Kui oli aga rahvaküsitlusel ära otsustatud, et Nice koos ümbruskonnaga tahab jääda Prantsusmaa koosseisu, osatakse seal sõbralikult koos elada.

Kohalik kultuur – olgu tegu siis arhitektuuri, moe-, köögi- või mõne muu kultuuriliigiga – kannab nii prantsuse kui ka itaalia sugemeid, paremat osa mõlemast. Kui veel arvestada, et ka rikkad inglased, samuti Saksa ja Vene kroonitud pead, on sellel rannikul ajaloo jooksul suvitanud ja elanud, siis võib vaid tõdeda – kokku kuhjatud rikkust sealkandis piisab. Jõukus vaatab vastu mäekülgedelt uhkete villade, tänaval autode, sadamates luksusjahtide ja kauplusevitriinidelt kallite moekaupadena. Kui veel juurde arvata päikesepikad päevad, soe meri ja maitsev köök… Ei, see koht pole paradiis. See on Provence.

Purskkaevude plats Nice’i südalinnas pakub suurimat lusti pisimatele. 

Nice’i võlu

Külalise jaoks algab Nice ikka lennujaamast – mitte küll suurest, aga väga aktiivse liiklusega aerodroomist. Lennujaama ühendab kesklinnaga üks Euroopa kuulsamaid promenaade – Inglaste promenaad. Linna sõites näeb, kuidas palmidega ääristatud tee kaardub ümber türkiissinise veega Inglite lahe, mida kunagi ääristanud paljudest luksusvilladest on alles vaid mõned – enamik neist on ümber kasvanud hotellideks.

Siit ka järeldus – kui veel sajand tagasi pidi Nice’is puhkamiseks omama villat – järelikult pidid sa olema sinivereline, siis nüüd on hotellitoad iga inimtüübi tarvis olemas. Hinnad algavad 50 eurost. Ja seda pole kasutamata jäetud.

Igal pool sagib inimmass, asfalt hõõgub jalge all ja pea kohal lõõskab päike kuumust otse lagipähe. Põhjamaisest kargusest tulnud elamusteotsija lööb see kogemus esimesel hetkel oimetuks. Kui merelt tulev kerge briis on nõrkuse viinud, hakkavad silma Nice’i võlud – avar Masséna väljak; mõnusad söögikohad kõrvaltänavates, muuseumid, galeriid ja kauplused…

Teadjamad kõnelevad, et keset Nice’i linna voolanud kunagi Pailloni jõgi, mis nüüdseks on torudesse juhitud, peale aga rajatud park skulptuuride, atraktsioonide ja purskkaevude platsiga, kus just need kõige pisemad ennast veejugades hästi tunnevad.

Nice’i valu

Kes võtab vaevaks siiski Nice’i randa jalutada, peab natuke pettuma – kivid rannaliiva asemel pole ehk see… Ja inimeste tihedus soojas merevees pole sugugi väiksem, kui kuumadel rannakividel, seegi pole meeldiv üllatus.

Loo autor öise Nice’i südalinnas. Skulptuurid postide otsas, mis päeval kuidagi kommertslikud, võltsina tundusid, annavad ööle mõnusa mitmes värvis rahu. 

Tõeline pettumus võib kümblejat aga alles oodata: seesama Pailloni jõgi, mis nüüdseks on linnale maa võitmiseks maa alla viidud, oli kunagi ka Nice’i kloaak. Ja seda tuletab jõgi linnarahvale meelde siis, kui mägedes on sadu. Siis kannab jõgi rannavette Nice’i kunagist reostust, ja suur kollane laik türkiissinises vees pole just meeldiv vaatepilt.

Aga et see kümblejate tervisele ohtlik on, kinnitab nii randa tõusnud punane lipp kui ka munitsipaalpolitsei, kes kohe asub suplejaid veest välja käsutama. Nii et suplemine Euroopa ühes tuntuimas kuurortlinnas ei vasta kindlasti Euroopa parimale standardile.

Suplus tehtud, on aeg Nice’is ringi vaadata. Ja kohti, mida külastada, siin jagub. Kindlasti on üks helgemaid maalikunsti suurkuju Marc Chagalli muuseum, kus Chagalli mitmekülgne tegevus on kureeritud väga selgelt ja arusaadavalt, jättes piisavalt ruumi tema värviküllastele suurvormidele. Seevastu moodsa kunsti muuseum üllatab ennekõike muuseumi enda arhitektuuriga – hoone katuselt avaneb võrratu panoraamvaade kogu Nice’ile.

Monaco, Monte Carlo, Cannes, Saint-Tropez ja Saint-Paul-de-Vence

Provence’i piirkonna suur pluss on kindlasti see, et Nice’ist startinuna on seal kõik tunnise autosõidu kaugusel. Seega jõuab kõik kuulsad kohad ka piiratud ajaressursiga ära näha.

Monaco vürstiriik ja tema üks linnaosi, Monte Carlo, üllatab külastajat kindlasti oma kontsentreeritud rikkusega – jahid on siin suuremad, kauplused kallimad ja kunsti avalikus ruumis rohkem kui Nice’is. Kui Monaco on jäänud arhitektuurilt kahe-kolmekordsete majade juurde, siis Monte Carlos annavad aina enam tooni kõrghooned – maa on kallis.

Cannes’is meelitavad turisti peale liivaranna loomulikult ka filmifestivalide palee oma kuulsa punase vaibaga, see on vaatamiseks ja poseerimiseks nähtaval iga päev, ka kuulsate filminäitlejate käejäljed. Sissekäigu ees on Meryl Streepi ja Nicolas Cage’i betooni kivistunud käejäljendid.

Harjunud Nice’i kireva kultuurielu ja Monaco rikkusega, ei üllata filmidest tuntuks saanud Saint-Tropez õieti millegagi. Seal on tänavail jalutamas – kohalikke tsiteerides – vaid kõige suurem ebaõnnestunud iluoperatsioonide hulk elaniku kohta ja sadamas kõige suuremad jahid. Viimane väide vastab kindlasti tõele.

Seevastu üllatab aga meeldivalt Cannes’i lähedal olev väikelinn Saint-Paul-de-Vence, kus on kindlalt ühe elaniku kohta suurim hulk kunstigaleriisid ja -salonge. Kogu linn on nagu üks suur kunstiäri.

Kokkuvõtteks

Traditsioonilise rahuliku rannapuhkuse otsijal ei maksa Provence’i minna – sealsed rannad pole seda väärt. Ka muudab olemise ebamugavaks ülerahvastatus. Kes soovib aga peale lõõskava päikese ka kultuuri kogeda, aja kulgemist tunnetada, kannatada ära inimmassid ja rikkuse ebavõrdne jaotus sinise taeva all – selle jaoks on Nice parim paik Euroopas. 

Hinnad Nice’s

Elu Nice’is ja selle ümbruses pole just kõige odavam. Õhtusöök normaalses kohas kahele maksab 60 eurot. Klaas roosat või valget veini tänavarestoranis viis kuni kümme eurot. Pudeli veini saab poest kätte alates viiest eurost, pooleliitrise õlu kahe euroga. Muuseumi pilet on kümme eurot.