Turismireisil sõltub reisijate heaolu ja pahatihti ka turvalisus just reisijuhist. Rääkimata sellest, millise meeleolu ja kultuuripagasiga rändurid võõralt maalt tagasi tulevad. „Hea reisijuht on pool reisi,“ kinnitavad maailmas palju rännanud inimesed.
Kas olete pool reisi?
Vastab Idamaades reisijuhi ja giidi ametit pidav Martti Kalda: No kui turistid nii väidavad…
Uudiseid kuulates ja televiisorit vaadates tundub, et maailm muutub aina rahutumaks. Kuidas see giiditöös end tunda annab?
Maailm on kogu aeg rahutu olnud. Näiteks mõned head aastad tagasi Nepalis reisides jõudsime just peale kolmepäevast mägimatka tagasi Kathmandusse, inimesed läksid tubadesse puhkama. Olin duši all, kui mulle helistas hotelli administraator ja vuristas ähmi täis häälega, et tulgu ma ruttu alla, olukord on SOS. Selgus, et Hiina poolt rahastatud maoistlikud mässulised, kes ametlikult olid Nepalis küll kodusõja lõpetanud, aga polnud veel relvi loovutanud, korraldades mitmesuguseid provokatiivseid üritusi, olid järgmisel päeval planeerinud blokeerida kõik Kathmandust välja viivad maanteed. Kohalik reisisaatja nõudis, et ma inimesed kokku kutsuksin, me bussidesse istuksime ja pealinnast lahkuksime. Muidu tema ei vastutavat olukorra eest.
Mulle tundus see võimatu – kamandada vastu ööd bussidesse kolm päeva mägedes viibinud inimesed… Õnneks olin just lugenud kohalikku ingliskeelset ajalehte, kus seisis maoistide ülemjuhi korraldus turismi mitte häirida. Tuppa tagasi minnes nägin aknast, kuidas turismibussid hakkasid linnast lahkuma. Järgmisel hommikul sõitsime meie linnast välja. Linnaäärses kontrollpunktis olid tõesti musta riietatud punaste kaelarättidega maoistid, valdavalt 16–17-aastased Kalašnikovidega relvastatud tütarlapsed. Kohalik saatja keeldus bussist väljumast. Läksin siis üksi. Püssid tõmmati küll vinna, aga ei suunatud mulle. Õnneks märkasin nende pealikut , nii 30st noormeest. Läksin siis otse tema juurde, hakkasime vestlema. Kui ma ta väga hea inglise keele üle imestasin, selgus, et ta on lõpetanud Harvardi. Tüdrukud me ümber olid vihased ja omaenese mina kehtestamiseks pidi noormees tegema ka meie peale kurja häält. Aga tähtsaim – me pääsesime sealt ühegi kriimustuseta läbi, olime ainuke buss, kes sel päeval Kathmandust lahkus. Ja sõita Nepali mägistel kitsastel teedel oli hea – teed olid tühjad. Meid aitasid teadmised ehk ajaleht, aitas suhtlus. Aga loomulikult tuleb maailmas tundmatutes riikides reisides olla ettevaatlik. Tuli siis ja tuleb täna veel rohkem.
Sellisteks ekstreemsusteks muidugi valmistuda ei saa. Aga kuidas valmistute tavaliseks Aasia reisiks giidina – olgu siis Vietnami, Hiinasse või Jaapanisse?
Eks iga reis ole valmistumine järgmiseks – lisandub kogemusi, teadmisi, sidemeid. Aga põhi- ehk algteadmiste pagas on ikkagi ülikoolist, Idamaade kultuuriõpingutest, milles sain magistrikraadi. Igat reisi alustangi olemasoleva andmebaasi ja märkmete läbivaatamisega: tuletan meelde olulisemad ajaloolised faktid, kultuurisündmused, usundid, rahvusgrupid. Uusimaid statistilisi andmeid, mis turiste tavaliselt huvitavad – näiteks keskmine palk, pension, hinnad – saab tänapäeval õnneks internetist.
Maailma kultuuri hälli Jeruusalemma on Martti Kalda kinnitusel alati huvitav minna, ikka avastab midagi uut. FOTO erakogu Aga miks just Idamaad, aga mitte näiteks Aafrika või Ameerika või kõik need koos?
Et kõik need koos… Ma ei usu, et üks giid võib ühtviisi süvateadmisi omada näiteks Jaapani, Svaasimaa ja Islandi kohta. Sellepärast tuleb mingi kindel piirkond valida. Teisest küljest – mine sa tea, inimvõimed on ju piiritud…
Minu huvi Idamaade vastu tekkis juba lapsepõlves raamatute kaudu. Lugesin siis ja loen praegu palju. Just erinevatest huvitavatest paikadest ja maadest. Ka erinevatest maadest raadiosaateid tehes, olgu see siis Viker- või Kuku raadiole, tuleb ennast pidevalt täiendada, sündmustega kursis hoida. Eks see tule giiditöölegi kasuks. Ka ülikoolis loenguid lugedes oli minu teemaks just Idamaade kultuur.
Kui raamatutest kõnelda… Kas olete läbi lugenud kogu Petrone menusarja „Minu…“ raamatud?
Vastan ausalt – ühtegi ei ole. Küll olen neid sirvides aru saanud, et nad räägivad ühest või teisest maast läbi mõne inimese kogemuse. Kes abiellus õnnetult Albaaniasse, kes läks lapsepuhkusele Vietnami või keskeakriisi üle elama Kambodžasse. See kõik on kahtlemata väga huvitav lugemismaterjal. Aga mina giidina ei hakka oma grupile rääkima teise kaasmaalase seiklustest kuskil riigis. Seda võib igaüks ise lugeda. Küll räägin ma oma kohalike tuttavate – ja neid pole mul mitte vähe kas või reisisaatjate hulgas – eluolust ja üleelamistest.
Samas julgen lugemiseks soovitada Friedebert Tuglase raamatut „Teekond Põhja Aafrika. Maroko“, mis esmakordselt ilmus 1930. aastal. Kirjaniku filigraansed olustiku- ja looduspildid aitavad ka paljurännanud inimesel seda kirevat maad paremini mõista.
Nii et pea sada aastat tagasi kirjapandu aitab mõista ka tänapäeva.
Minu kogemused Marokos reisides pole küll kahjuks nii helged kui lugupeetud kirjanikul. Kümmekond aastat tagasi tegin Marokosse esimese reisi grupijuhina ilma, et ma oleksin seal varem käinud. Reisibüroost julgustati: ära põe, kohalik kogenud reisisaatja ühineb teiega sadamas. Sõitsime siis Eesti bussijuhtidega Hispaaniast üle Vahemere. Kõik vastas tõele, sadamas ühines meiega tõesti kohalik reisisaatja. Aga kui me õhtul pealinna jõudsime ja bussijuhid teed hotelli küsisid, oskas see „reisisaatja“ ainult õlgu kehitada – ka tema oli Rabatis esimest korda.
Hullemaks läks aga lugu siis, kui jõudsime Fesi vanalinna, kus pidin reisibüroo antud legendi järgi turistidele tutvustama nelja ajaloolist objekti. Teadsin ainult Fesi vanalinna sellise rägastiku olevat, et isegi Prantsuse eliitväed julgesid sinna siseneda alles peale täpsete aerofotode tegemist. Mina tegin aga Google Mapsist kaardi, õppisin selle eelmisel õhtul nii pähe kui võimalik ja… käisime kõik neli objekti läbi. Ja ma ei tea tänase päevani, kas turistid said aru, et ka mina olin Fesis esimest korda ja kohalik reisisaatja oli täiesti mõttetu pagas. Kui viimasel Maroko-päeval temalt küsisin, et sa oled ju litsenseeritud, kust sa oma tunnistuse said, oli vastus väga lihtne: onu ostis…
Juhtub. Mina näen seda Fesi vanalinna kaarti vahel siiamaani oma õudusunenägudes.
Martti Kalda tööst vabal ajal. Viin 2017. FOTO erakogu Kui palju on kohalikust giidist või reisisaatjast tavaliselt reisi peal abi?
Mõned neist on kasutu pagas, teised tegutsevad siis, kui nõuad, aga on ka selliseid, kelle peale alati loota võib. Kõik oleneb inimesest, aga ka riigist, selle kommetest ja tavadest. Ja riigid on väga erinevad. Nii mõneski riigis on kohalikel reisisaatjatel tavaks turistide pealt isiklikku kasu lõigata.
Mida see tähendab?
Reisigruppi ei viida mööda kokkulepitud marsruuti, vaid sõidutatakse hoopis kaubanduskeskusesse või mõnda tehasesse… Lihtsas eesti keeles öeldes: ostlema. See on väga levinud Indias, osas Hiina piirkondades, Türgis. Kõige tihedamini tuleb seda ette Kesk-Aasias. Mina olen siis see inimene, kes peab hea seisma selle eest, et Eesti reisijaid saaksid välismaal just selle, mille eest nad maksnud on.
Aga on ka neid Aasia riike, kus reisisaatjana on hea reisida, kus kõik toimib vastavalt kokkulepetele. Näiteks Jaapanis, Lõuna-Koreas, mõnes Hiina piirkonnas. Neis riikides, kus osatakse turiste teenindada, on giidina mugav töötada. Tais osatakse turismi teha, see neile lausa sobib; või siis Bali saar, on seeju hollandlaste poolt 18. sajandil turismikuurortiks lausa disainitud; samas Briti Indias, kus inglased õpetasid kohalikele turismi, ei jäänud õpilastele midagi külge.
Kuidas Eestis rahvusvaheliseks giidiks saadakse?
Ega seda ametit Eestis ei õpetatagi. Vähemalt mina ei tunne kedagi, kes oleks õppinud giidiks. Meie tuntuimad giidid on hoopis muu eriala inimesed: kadunud Sergei Stadnikov oli egiptoloogi haridusega ülikooli õppejõud, Hendrik Relve, Mati Kaal ja Aleksei Turovski on läbi-lõhki loodusinimesed, Ott Sandrak ajaloolane, kadunud Aarne Rannamäed aitas tema tohutu ajakirjanduslik pagas. Nii et hea giid peab esmalt olema oma valdkonna erudiit, siis lisaks veel hea suhtleja, läbirääkija, aga ka väike kubjas või psühholoog – reisil tekib ikka väsimus, janu, päike lõõskab – siis on vaja inimesi kannustada. Ja loomulikult peab giid keeli valdama – mida rohkem, seda parem.
Mitut keelt Te ise räägite?
Arvan, et inglise keelt üsna puhtalt; et olen Soomes ülikoolis käinud, räägin ka seda keelt, prantsuse keeles maha ennast müüa ei lase, ka vene keelega saan hakkma. Sanskriti keelest tõlgin. Hiina keeles tean 200 märki.
Kuidas ise puhkate, vaevalt et sõidate Myanmari, kus äsja turismigrupiga olite?
Võrumaal, kus ma kasvasin, öeldi ikka: üte tüüga puhkad tõisest… Ja eks ma ole selle tarkusetera järgi üritanud toimetada. Giiditöö kõrvalt tõlgin, kirjutan, teen raadiosaateid. Kui puhkusest ja reisimisest rääkida, siis on marsruudiks olnud Euroopa kultuurikeskused: Viin, Riia, Berliin, Pariis…
Milline on Teie ekstreemseim kogemus välismaal?
Eks Aasias reisides tuleb alati ootamatusteks valmis olla. Kõige ekstreemsemasse situatsiooni sattusin aga kord Indias reisides.Sõitsime väiksema grupiga kuskil Delhi ja Agra vahel, mitte eriti kõrvalises paigas, rahvusvahelisel maanteel. Järsku oli ees teesulg, kõik autod seisid. Läksin bussist välja uurima, milles probleem. Pool kilomeetrit kõndinud, nägin, et kohalikud olid liivakottidega tee sulgenud, põhjuseks see, et valitsus tahtis sellesse paika ehitada parkla koos tankla ja toitlustuskohaga – nagu neid suurte maanteede ääres ikka on. Selleks pidid kohalikud maad loovutama, millega nad aga nõus ei olnud. Tee peale, pooviltu, oli millegi pärast pargitud ka valge mikrobuss. Selle taga seisid siis kohalikud, relvastatud kaigaste ja hangudega. Just sel hetkel, kui mina jõudsin liivakottide ja bussi juurde, saabus sinna ka hambuni relvis India eriüksus, ülesandeks kohalikud laiali peksta. Nii et olin kahe poole vahel, mina ja üks Itaalia noormees. Pugesime kähku bussi, peitsime ennast istmete alla. Midagi me ei näinud, kuulsime ainult, et ümberringi käis kohutav tümitamine ja röökimine, kõik bussi aknad peksti sisse. Kogu see möll kestis maksimaalselt ehk minutit kümme, siis saabus jumalik vaikus, nagu oleks Budhha maa peale laskunud. Sellist vaikust ei kuule Indias peaaegu mitte kunagi. Ümberringi polnud ühtegi hingelist, ei sõjaväelasi ega kaikakangelasi. Ainult klaasikillud maas ja pisargaasihais õhus meenutasid juhtumit. Mik
robuss oli täiesti lömmi pekstud. Raputasin siis klaasikillud riietelt ja astusin oma bussi. Ütlesin, et lahendasin olukorra, ei ühtegi sõna intsidendist. Ja me jätkasime oma rahulikku teekonda.
Juhtub…
Õnneks mitte liiga sageli.
TEAVE: Martti Kalda
• Töötab giidina 2004. aastast.
• Selles ametis on töötanud Marokos, Tuneesias, Türgis, Iisraelis, Jordaanias, Iraanis, Indias, Usbekistanis, Nepalis, Sri Lankal, Birmas, Tais, Laoses, Vietnamis, Kambodžas, Indoneesias, Hiinas, Mongoolias, Lõuna-Koreas, Taiwanil, Hong-Kongis ja Jaapanis.
