Läinud nädalal tele-esilinastus Kullar Viimse ja Erik Norkroosi „Põrgu katlakütja“, portreefilm ühest meie parima vormitunnetusega skulptorist Seaküla Simsonist, kodanikunimega Aivar Simsonist.

Simsonit põgusalt tundvana, temaga koos rohkem kui ühe pudeli kangemat ära joonuna julgen arvata – see portreelugu oli ülimalt aus, tõetruu. Ausad olid kaadrid Aivari kodutalust Tammispeal, mille ta vanaisalt pärides oma kätega üles ehitas; ausad olid vormi ja loo otsingud skulptuuridele tema ateljees ja hilisemad filmilõigud kujude avamisel; tõetruud olid ka vestlused elukaaslase Tiiuga, psühholoogist naise siiras soov maestro ikka rajal hoida.

Kõige ehedamad olid aga kaadrid ehk sellest, kuidas Simson, naasnuna ravilt hüpnoterapeut Albert Stepanjani juurest, läheb kuuri ja leiab puuriita peidetud pudeli. Sest see on seal alati ootamas. Algab võitlus deemonitega. Afganistani sõjast läbi käinuna on kunstnikul võimatu kogetut unustada. Ikka ja jälle saab minevik ta kätte. Ka kunstis ja unenägudes. Ka maailmas ringi reisides.

Sõja traagika on leidnud kajastamist kodutalus kunstina – stiliseeritud mürskude ja miinidena. Ainuke võimalus oma deemonitele vastu seista on nende üle nalja visata. Ja nalja teha Seaküla Simson oskab. Seda on näha tema skulptuuridest. Kas või Putini näoga isalõvist, kes Narva jõeäärsel promenaadil Venemaa poole vaatab.

Kaader filmist „Savvusanna sõsarad“. Sõsarad on saunast välja tulnud. 

Dokumentaalfilmis on täpselt tabatud kunstniku olemus, loomeprotsess ja meetodid, ning nende kokku sulamine ühtseks tervikuks. Film avab looja hinge, seesmise aususe ja siiruse, näidates skulptuure läbi sellise rakursi, mida tavavaataja ehk üles ei leia. Ka annab film hea ülevaate kunstniku töödest, nende keerukast valmimisprotsessist.

Domineerima ei jää aga ei deemonid, ega valus teekond täiusliku skulptuurini vaid loodu ilu, selle omapära. Ja loomulikult kõigist deemoneist mõjutatud skulptori fantaasia. Ilma fantaasiata ei murduks valgus nii meeldejäävalt skulptuuride pronksisel pinnal.

Alasti hingega

Suitsusaun on paik, kus läbi aegade on pestud, lapsi sünnitatud ja lahkunut ära saadetud. Ka haavu ravitud. Selles filmis, „Savvusanna sõsarates“, raviti suitsuses saunas peamiselt haavu, hingehaavu – hing võeti veel rohkemgi alasti kui ihu.

Mõni nädal tagasi, kohtudes Muraste kogukonnakeskuses filmi „Savvusanna sõsarad“ produtsendi Marianne Ostratiga, vaadates filmi ja uurides ekraaniloo telgitaguste kohta, tekkis tahtmatult soov neid kahte filmi võrrelda.

Pealtnäha lihtsa struktuuriga, aga tehniliselt keerukas „Savvusanna sõsarad“ toob audiovisuaalse saunakogemuse saali, iga vaatajani. Igaüks, tõenäoliselt eriti naisvaatajad tunnevad, et on selles saunaskäigus osalised, võiksid ka oma seni rääkimata loo vaatajaile jutustada. Kui palju neid loo rääkijaid filmis tegelikult oli, ega sellest kinopildis täpselt aru saagi. Saunas oli kogu aeg neli naist.

Marianne Ostrat kinnitas, et lugusid jagas selle seitsme aasta jooksul, mil filmi vändati, siiski oluliselt rohkem tegelasi. Algas lugude rääkimine režissöör Anna Hintsi ja tema heade sõbrannade vahel. Siis tulid juurde võõramad jutustajad. Ja pärisvõõrad. Kõik nad usaldasid oma hingesopis hoitud loo režissöörile ja kaamerale.

Põrgu katlakütja, skulptor Seaküla Simson Konstantin Pätsi kujuga. Foto Ülo Russak 

„Kui ma tahan luua haavatavust ja intiimsust, pean ka ise olema samasugune, end lahti tegema,“ on Anna Hints põhjendanud. Sõsaratest, kes saunas oma lugusid jagasid, paljastasid oma näo vaid kaks. Teised olid laval või jääaugus üksnes oma keha ja looga.

Kadi Kivilo – naine, keda näeme filmis oma näoga läbivalt – on selles filmiloos lisaks enda lugude jagamisele teiste naiste kuulaja ning nende kogemuste vahetu tunnistaja. Kõigi naiste räägitud lood ei jõudnud filmi. Mis lood aga filmilindile jäädvustati, need on ka südamesse minevad.

„Savvusanna sõsaratest“ vaatab vastu naiselik karmus. Nii nagu „Põrgu katlakütjast“ jääb domineerima karmi mehe hellus.

Lood naiseks kasvamisest, oma puhtuse, oma süütuse hoidmisest. Kuni see vägivaldselt võetakse. Lood armastusest, lastest, perekonnast, elu igapäevarutiinist. Aga ka elu minnalaskmisest. Filmitud on läbi aastaaegade. Seda näitavad käigud saunast välja – kas puud on lehes või raagus, kas järve saab minna kaldalt või tuleb auk jäässe raiuda.

Puudus vaid üks aastaaeg – kevad. Ja puudus üks lugu. Tärkavast armastusest. Ehk polekski see filmi sobinud – oleks liigselt rakurssi muutnud? Filmist vaatab vastu naiselik karmus. Nii nagu „Põrgu katlakütjast“ jääb domineerima karmi mehe hellus.

Neitsi Maali

Mõlemad filmid kandideerisid ka Neitsi Maalile, Eesti filmiajakirjanike ühingu aastaauhinnale. „Neitsi Maali“, Priit Tenderi pronksskulptuuri koos filmiajakirjanike sooja käepigistusega pälvis natuke ettearvatult „Savvusanna sõsarad.“

On ju see film võitnud mitmeid väga olulisi auhindu. Pälvinud USA ülimaineka Sundance’i festivali preemia ja Euroopa Filmiakadeemia parima dokumentaalfilmi auhinna ja meie oma riikliku kultuuripreemia ja Kultuurkapitali tunnustuse.

„Savvusanna sõsarad“ on erinevatelt festivalidelt ja konkurssidelt saanud praeguseks kokku 23 auhinda. Operaator Ants Tammik pärjati Rahvusvahelise Dokumentalistika Ühingu ehk IDA parima operaatoritöö auhinnaga. Olgu öeldud, et sellele auhinnale kandideeris sel aastal 669 filmi, võitja nende hulgast valis 280-liikmeline žürii. Nii et ülimalt väärikas auhind.

Selle loo kirjutanud ajakirjanik pole kinomaailma asjatundja, vaid tavaline filmivaataja. Aga mõlema dokumentaalfilmi pea üheaegne nägemine pani tahtmatult neid filme võrdlema. Ja see võrdlus pole minu arvates kahjuks kummalegi filmile, ei sõsaratele ega katlakütjale.

Kuna sõsaraid on nii palju ülistatud, katlakütjast aga vaikitud, siis tekkis tahtmatult küsimus: kas see neitsi Maali on ikka nii puhas ja süütu, nagu üks neitsi olema peaks. Ehk peaksid filmiajakirjanikud leidma häid sõnu ka teiste filmide jaoks? Kuigi jah – omanäoline režissööritöö, hingestatud, samas nägudeta lood mõjuvad kogu maailmas. Meie Seaküla Simsonit mõistetakse rohkem kodutanumal.