Nüüd astutakse laevatrappi mööda julgelt tekile: madrus Raul ulatab abivajajale kindlustunnet pakkuvalt käe, reisija haarab sellest ja…
Varsti ongi laev rahvast täis. Ja keda siin pole: grupp tuntud Eesti näitlejad – lähevad vist Omari küüni etendust andma – saksa keelt kõnelev tosin keskealist maailmarändurit, noorte seltskond ratastega. Ja suur grupp suvepäevalisi: noori ja vanu, mehi ja naisi ning üks koer ka. Suvepäevad Naissaarel on ees!
Suvepäevaliste grupiga kõneleb laeva omanik, reeder Andres eraldi: kui Naissaarele jõuate, kõnnite sadamamajast mööda. Seal ootab teid suur tumeroheline sõjaväeauto ja Andrus, giid ja autojuht ühes isikus. Tema on teie teejuht. Reeder soovib veel turvalist reisi ja lahkub laevast.
Nüüd jagab pootsman Sander korraldusi: parem mootor täiskäik edasi ja valge laev kaugeneb aegamööda Kalasadama kaist, võtab kursi Naissaarele. Aegamööda saab Tallinnast vaid silmailu pakkuv siluett.
“Tund ja veerand, siis oleme jälle sadamas, Naissaarel,” kõneleb pootsman uudistajatele.
“Kui peaks järsku aga torm puhkema?” tahab keegi teada. “Tormi ei tule, muidu ei lubataks Monicat sadamast välja,” rahustab pootsman.
“Kui aga merel ootamatult tuul tugevaks pöördub, mis siis?” ei jäta uudishimulik jonni. “Kapten Mihhail on kogenud meremees, sõitnud tüürimehena paljudel maailmeredel, küll tema juba teab – keerab laeva nina vastu lainet, et väga ei lõhuks. Ja nii loovides viib laeva ikka sadamasse. Monica talub kuni kahemeetrist lainet,” teab pootsman Sander, kes ka ise eluaeg merd sõitnud.
Monica on küll merd näinud laev, aga usaldusväärsete meeste käes reisijatele kindel. Ometi ei möödu seegi reis ainult sillerdavas päikeses. Enne Naissaare madalat toob tuul tugeva udu, nähtavus langeb pea nullile. Läänemeri ja Soome laht on aga ühed tihedama laevaliiklusega paigad maailmas. Ümberringi seilavad liini- ja kruiisilaevad, pasundavad võimsad kaubalaevad.
“See on meri,” ütleb pootsman Sander stoiliselt, “kõike võib juhtuda. Aga laeval on udus sõitmiseks ka radarid olemas. Nii et seilame Naissaare vahet veel ka septembris, mil udu vahel päris tihe.”
Madrus-baarmen Raul pakub veel soovijaile kohvi või muud karastavat ja varsti kaigub pootsmani ruuporihääl taas üle laeva: valmistuge sildumiseks.
Monica ongi Naissaare sadamakais.
Amatsoonide saar
“Oletegi Naissaarel, ehk iidse legendi järgi vaprate naiste, amatsoonide saarel,” ütleb giidist autojuht Andrus saabunud suvepäevalistele tervituseks. “Saart läheme uudistama sellega siin,” patsutab ta suur tumerohelist vana sõjaväeautot.
Et elamusi otsiva matkaja päev on lühike – eriti Naissaarel, kus põnevaid paiku ja looduskauneid kohti küllaga – siis ronib seltskond kohe autokasti, abiks muidugi autojuhi ulatatud treppredel.
“Tee peal üritage loodust jälgida, Naissaar pole küll suur, aga siin on imelisi looduskooslusi, alates ürgsetest kuusemetsadest, kus kõik on nii, nagu emake loodus ise on korraldanud ja inimkäsi pole vahele seganud; siis on parkmetsasid, rabasid, soid. Ja on ka üks lehtpuude mets, kus segamini pärnad, tammed, kased, sarapuupõõsad. Seda piirkonda kutsutakse Taani kuninga aiaks, sest legendi järgi olevat kuningas käskinud sinna kunagi oma aia rajada,” ütleb giid ja võimas auto turtsatab võimsalt minema – ega siinsetel metsateedel väetimaga saakski. Vähemalt paljudes kohtades mitte.
9. patarei
Esimene pisike peatus on motell Kotkapesa, kus suvepäevalised oma kompsud kiiresti maha laadivad ja pisikese eine võtavad. Vana aega ja nõukogude sõjaväearhitektuuri teadvale inimesele meenutab külatänav küll kangesti sõjaväelinnaku kasarmuid, mis nüüd uuema aja värvidega moodsaks vuntsitud. Aga ega kohalikud seda militaarset päritolu varjagi, pigem rõhutatakse: keset küla on Naissaare muuseum, kus koos ainult autentne, siit saarelt leitud – miini- ja mürsukestad, sõdurite isiklikud asjad, kirjad. Tualetis istub isegi elusuuruses madrus, ajaleht Pravda käes…
9. patarei Edasi lookleb liivatee läbi Taani kuninga aia, siis läbi ürgmetsa 9. patarei poole. Varsti näevadki huvilised seda, mille pärast siia kaugemaltki kui Eestist kokku sõidetakse – siin on läinud sajandi alguse Euroopa võimsamate kaugelaskekahurite patareid, mis oma tulega katsid kogu Soome lahe.
“Kokku rajati Naissaarele kümme kauglaskepatareid. Ehitajateks olid Venemaalt toodud 30 000 sunnitöölist, samuti mõned vabatahtlikud,” kõneleb Andrus. Enne aga, kui ehitama hakati, tehti saar põliselanikest, eestlastest ja rootslastest puhtaks. Patareid said ka valmis, isegi mõned proovilasud tehti ära. Kui aga sakslased pealetungi alustasid ja tekkis oht et võimsad kahurid võivad vaenlase kätte langeda, andis Punaarmee juhtkond Naissaare Nõukogude Vabariigi juhtkonnale – ka selline jõuti siin revulutsioonituulte segaduses luua – korralduse patareid õhkida.
“Mingilgi moel on säilinud kuus patareid. Tavaliselt külastame ekskursiooni käigus kahte, ega autoga igale poole hästi pääsegi,” kõneleb giid. “Kel aga militaarajaloo vastu eriline huvi, võib teha rattaretke. Aga hea kaart peab olema,” on giid kindel.
Patareide juurest läheb retk juba vanasse miinide komplekteerimise tehasesse. Selle servas on ka Põlendiku kivi, Eesti üks suurimaid rändrahne. Ja loomulikult imelised merevaated koos valgete liivarandadega.
“Sügisel saab jälle ka raudteel sõita ja tuletorngi peaks külastajaile avatama. Millised vaated sealt veel avanevad,” teab giid Andrus.
Tema ise tuli Naisaarele esimest korda kolm aastat tagasi. Tuli, et jääda.
“Olen elus kaks korda esimesest silmapilgust armunud,” räägib Andrus. “Esimene kord oli 30 aastat tagasi, armusin siis oma naisesse. Ja teine kord kolm aastat tagasi. Siis armusin Naissaarde.”
Jutumees on Andrus ka.
