Pankranniku äärel, vaid neli meetrit selle servast on endale hubase kodu loonud muusik, režissöör, lavastaja, teatrikunstnik ja kujundaja – ühesõnaga Hardi Volmer (59).

Mis tõmbas mehe just siia, kus loodus nii järsu jõnksu teeb? “See on talvitumiskoht, ümberehitatud suvila. Suvila omanik oli vene ajal Harju rajooni peaarhitekt Laur Saksakulm. Tema oli minu eksämma boyfriend,” räägib Hardi.

“Muidu oli keelatud ehitada panga servale, aga kuna Saksakulm oli sellises positsioonis, siis temale lubati eksklusiivselt,” selgitab filmimees elamise taustalugu.

Saksakulm alustas ehitustöödega 1975. aastal. “Vennike ise ehitas ja tema printsiip oli, et maja jumala eest valmis ei saaks,” muigab Hardi.

Orava talu maadel

Varasemalt kuulus 2000-ruutmeetrine kolmnurkne krunt, millel elamine paikneb, Orava talule, mis omakorda sai alguse, kui Muraste mõisa maid Vabadussõjas võidelnud meestele jagati.

Hardi elamine on Tuulmetsa teel. Esialgu võiks mõelda, et tänavanime andsid pankranniku ääres lõõtsuvad tuuled, kuid tõde kõlab proosalisemalt – seltsimees Tuulmets oli piirkonna esimese suvilaomaniku nimi.

Kuuekümnendatel puhkepiirkonnaks muutunud Murastesse said suvilakrunte tele- ja raadiotöötajad, kuid näiteks ka taksojuhid. Tänasel päeval on asulas üha enam püsielanikke, Harku valla andmetel 1755.
Saksakulmu elamise ostis Hardi 2001. aastal: “Maja oli seisnud tühjalt pikka aega. Oma seitse aastat ei olnud siin midagi tehtud.”

Küttepuud tuleb ise lõhkuda. 

Kui suur see elamine ikkagi on? “Ma arvan, et üle saja ruutmeetri,” ütleb Hardi abikaasa Kersti. “Kuus korda kolmteist on alumine korrus,” arvutab Hardi. “No vähem kui kolmsada,” pakub Kersti. “No, kurat, hakka arvutama,” toriseb Hardi ja jõuab siis järeldusele, et küllap tema elamine on 170 ruutu.

“Ja see, et mul kaks ahju on, ei ole mitte rikkuse asi või uhkuse tagaajamine. Lihtsalt esimene ahi jäi vanaks ja väetiks, korsten ehitati täiesti vale koha peale. Teatud tuultega ta tõmbas väga halvasti või ei tõmmanud üldse. Sestap sai uus ahi tellitud,” selgitab mees.

Hardi aiast on mereni ligikaudu kilomeeter. “Võiks eeldada, et on kogu aeg põhjakaare meretuuled, aga võta näpust. Siin täielikult domineerib lõunatuul, mis on eriti halb minu vana ahju korstnale. See on selle korstna needusega seotud.”

Lisaks ahjudele aitab temperatuuri hoida õhksoojuspump. “Esikus ja vannitoas on põrandaküte, nagu ikka,” lisab Hardi.

Pankranniku võlu

Pankranniku kõrgus Hardi krundi kõrval on 15 meetrit. “See on see kuulus klint, mis Rootsi Ölandi saare all tuleb välja, läheb üle Saaremaa ja jätkub siin. See serv kõik on looduskaitseala, siit ei tohi midagi raiuda,” räägib mees ja lisab: “Ühe puu sõbrad salaja võtsid maha siin.”

Klindi all märkab silm nii suvilaid kui eramuid. “Me asume nende alumiste majade suhtes nagu keskmise Mustamäe magala viienda korruse tasemel,” ütleb Hardi.

Klint eriti varisemisohtlik ei ole. “Iidne džungel ju teadupärast takistab erosiooni. Puude juurestik hoiab kinni,” räägib mees.

Küll kirub ta euroabiga ümberkorraldatud veevärki. “Meil oli oma küla vesi ja väga hea vesi, hästi sügavalt frondist. Nüüd tõmmati eurorahadega torud, tehti sundühinemine, et pappi kasseerida. Mulle lõigati tohutu kanal keset krunti majast kuni tänavani.”

Kanalist oli näha, et mulla paksus krundil kõigub poolest meetrist kahekümne sentimeetrini. “Seda hämmastavam on see, et siin on mutid. Kogu õu on üles tuhnitud, musti mullamügarikke täis. Maa ju külmub talvel läbi meeter-poolteist. Mutt ei ole kõigusoojane, ta on imetaja ikkagi. Mismoodi tema talvel ellu jääb siin, kui poole meetri sügavusel tuleb kivi vastu?” küsib Hardi.

Erinevad puuliigid

Elamise stuudioaknast avaneb Hardil vaade läänekaare parkmetsa. “Üks sein on klaasist. Vaade on tõeliselt ilus, eriti praegu, kevadel, kui loodus veel rohelusse ei upu. See on imeline.”

Lindudele pakub Hardi päevalilleseemneid. 

“Siin on täiesti eriline taimekooslus, kui bioloogide juttu kuulata. Mina vaatan ikka, et saarepuu ja kasekene, hoovi peal on mände. Aga selle panga kalda peal on täiesti üheselt lehtsegamets, kus domineerivad saar ja vaher, mis on vilumata silma jaoks eristumatud, kui neil lehti küljes ei ole. Et mahla saada õigest puust, ma sügisel markeerin puu ära, siis ma tean, et see on vaher,” räägib Hardi.

Krundil on ka sarapuupõõsaid. “Need on hästi kõrged, mis on kummaline sellisel kesisel mullal. Pean raha kõrvale panema, et tellida puudelõikajad. Nad lähevad ohtlikuks siin maja taga, kui tõsisem tuulispask tuleb,” lausub ta.

Filmimehel on ka paar kuuske, paar kastanit, pihlakas aia taga. Siis on veel üks tohutu suur jalakas.

Metsistunud aed

Kuidas näeb välja Hardi viljapuuaed? “Üks kirss, üks kreek, üks ploom. Ülejäänud kümme on õunapuud, viis erinevat sorti,” loetleb mees.

Ühest suislepast sai dekoratsioon. “Ta siin kasvas ja ma lõikasin teda tagasi liiga hoogsalt, mitte rohkem kui teisi puid, aga ta oli õrnem, nõdrem. Tema kuivas mul ära. Tuli seda haledal meelel vaadata, kuidas puu ära suri. Ma tapsin ta ära, aga ma olen ta nüüd teistpidi pannud siia, mälestuseks,” seletab Hardi.

“Siin oli siin veel alõõtša, kollane hapu minikreek. See läks nii tohutu suureks, hakkas üle maja kasvama ja sai maha võetud,” ütleb ta.

Omasoodu arenenud aias suunavat inimkätt eriti tunda ei ole. „Ainult laste jaoks natuke maasikat on ühes otsas. Siis on karulauku ja küüslauku ja koriandrit. Naisel on kirg sellega tegelda, sest minul pole üldse aega,” tunnistab Hardi.

Kunagi on aeda istutatud tulpe ja nartsisse. “Kui nad ühel hetkel kõik õitsema lähevad, siis… See on ju kõik tsüklite kaupa. Praegu on õu sinine – sinililled, sillad ja sinikellukesed. Vahepeal on maikellukesed ja lumikellukesed. Nurmenukk on ka esindatud üsna ohtralt.”

“Mulle meeldibki, et aed on sihuke metsik. Mis aga jumalalillekene ja taimekene siin mullast välja tuleb, nii ta tuleb. Mina rahuldun sellega, et ma ei hakka ise siin midagi toppima,” arvab Hardi.

“Alati on see hirm, et naabrid sõidavad mööda ja vaatavad, et millised laiskvorstid siin elavad, et kõik on niitmata, muru on põlvini, mis võib olla omaenese autosugestiivne hirm ühiskondliku halvakspanu ees,” tunnistab ta samas.

“Tegelikult ei huvita kedagi, mis sul siin aias kasvab, kui ta sul üle aia ei kasva,” lisab mees.

4000 veinipudelit

“Aias on terassikene, ja kui ilmakene on soe, siis muidugi on tore seal istuda ja ükskõik mida teha,” arvab Hardi. “Mul on grillikoht täitsa olemas, vanast saunakerisest tehtud.”

Silma hakkab koerakuut, kuid koera ennast pole näha. “Koer suri ära kahjuks kaks aastat tagasi. Ta oli neliteist aastat vana. Me võtsime ta koerte lastekodust,” meenutab omanik.

Akna juures ripub linnumajake. “Linnukesed on väga pirtsakad. Nad täiesti üheselt nõuavad päevalilleseemneid, pika hambaga söövad muud. Ei kõlba neile see ega teine. Kodumaise teravilja on nad ära visanud,” kurdab peremees. “Siin muidugi rähn ja orav käivad ka söömas, külvavad paanikat.”

Õues seisab Lahemaalt Uuekülast toodud ait, mille Hardi abikaasa sai pärandina venna käest. “See on klassikaline Põhja-Eesti riideait, üle saja aasta vana,” teab mees ning mainib, et rookatusega hoonel on algselt olnud laastukatus.

Välikemmergu ladumiseks kulus neli tuhat veinipudelit. Taustal paistab Lahemaalt toodud riideait. 

Tõeline vaatamisväärsus on aga veinipudelitest välikemmerg, mida mees ise nimetab hellitlevalt stuupaks. “Kui õhtupäike siit paistab sisse, siis ta on päris kena. Me oleme kasutanud teda valgusobjektina ka talvel, kui ta on ilusti lumega kaetud.”

Neli tuhat pudelit on stuupaks laotud tsemendi abil. “Need on iseenda ja sõprade abiga tühjendatud siin kuskil kümne aastaga. Arhitekt Raul Vaiksooga, kes mul ka selle stuudio ehitas, temaga arutasime, mis vorm sellel võiks olla. Siis tuli mõte, et selline tigu.”

Veinipudelid ladus stuupaks üks Hardi sõpradest. Stuupa tippu kroonib suurem purk. “Kõige keerulisem töö oli rakise ehitamine, siis ümberringi veel tellingud teatud kõrgusest alates,” meenutab Hardi.

“Mina omaenese tarkusest või talupojalollusest pakkusin välja, et ostaks odavat kummisilikooni, et silikoonipüssiga lased ribad, pudelid jäävad elastselt kummiga ühendatud. Kui puudutad, siis natukene liiguvad. See laideti tarkade poolt kohe maha, sest päike sööb selle silikooni väga kiirelt ära. Kahe aastaga kukub kokku sihuke ehitis,” räägib mees.

“Kõik manasid ja ähvardasid, et esimese talvega läheb vesi sisse ja praksatab lõhki pooled pudelid, eriti ülemised just. Aga nagu me näeme, neli talve on üle elanud ja katki on läinud üks pudel,” ütleb Hardi.
Ülevaatuse käigus selgub siiski, et stuupas on katkisi pudeleid rohkem.

Mälusoppides sobrades tunnistab Hardi, et pudelseintega möllamise idee on ta saanud Navesti jõe ääres elanud Lubi Lainelt. “Ta elas koopas. Osa selle koopa seinu olid samamoodi tsemendiga laotud pudelid.”
“Aga neid on Eestis veel. Ma olen kuulnud, et Kõrvemaal Valgemäel on neljakandiline majakene pudelitest üles ehitatud,” lisab mees.