Munapüha, kiigepüha, suur püha ehk enipäiv on maarahva vana kevadpüha, millega käib kaasas hulk muistseid kombeid, nagu näiteks munade värvimine, koksimine ja kinkimine, kiigele minek ja pühade-eelne suurpuhastus. On looduse ja elujõu tärkamise aeg.

Lihavõtted on liikuvad pühad, mis algavad esimesel täiskuupühapäeval pärast kevadist pööripäeva ja jäävad vahemikku 22. märtsist 26. aprillini. See tähistas 8. sajandist alates kristliku traditsiooni järgi Jeesuse Kristuse surnust ülestõusmist ning sellele järgnes teine ja kolmas lihavõttepüha, mis lõpetasid paastuaja. Kui laiemalt vaadata, pärineb selle aja kombestik ja nimetus palju varasemast ajast.

„Rõhutan, et meie oma ja põline on justnimelt munapüha. Lihavõtte nimi pärineb samal ajal olevalt kirikupühalt ja sel nimel pole maarahva tavadega midagi ühist,“ ütleb pärimusuurija ja -tutvustaja Ahto Kaasik. Kuna meil on olemas kena põline ning sügava tähendusega nimetus „munapüha“, soovitab ta kasutada just seda terminit.

Kui täpne olla, siis algas urbenädal tänavu esmaspäeval, 11. aprillil ja lõpeb pühapäeval, 17. aprillil munapühaga. „Meie ja hõimurahvaste põlises aastaringis on urbenädalal eriline koht. Sellega seotud tavad ja uskumused aitavad valmistuda saabuvaks kevadpühaks, mis on mitmel pool ühtlasi kiigepüha,“ ütleb Kaasik.

Munapüha oli kui koidik

Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaasi järgi arvatakse ingliskeelne Easter tulenevat anglosaksi neljanda kuu nimetusest Eosturmonath, mida on seostatud jumalanna Eostrega või ka ida ja koiduga. See oli aasta koidik, algus. Sama on väidetud germaani Ostern’i kohta. „Kombestikus on säilinud palju paganlikke jooni, ühtlasi on see tähtis kevadpüha. Pikki sajandeid eelnes lihavõttele karnevalide periood, paast ja vaikne nädal. Püha tähistati küünlaprotsessioonide, lillede ja kirikukellade helinaga,“ seisab andmebaasis.

Nagu teada, on kõige levinum lihavõttega seotud tava Euroopas munade värvimine, kinkimine ja söömine. Sel päeval on sajandite vältel olnud palju vabas õhus pidutsemist ja ringiliikumist. Käidi munasid korjamas. Urbepäeval viidi õigeusukirikusse õnnistamiseks pajuurbi, millega hiljem koduseid urviti. Tasuks saadi mune. Kui õitsesid sinililled, siis toodi tuppa ka sammalt ja esimesi kevadlilli.

Kaasiku selgitusel on muna elu ja õnne allikas, kevadpüha aga on järgneva kevade ja suve seeme ehk muna. „Munapüha on üks väekohti, mil tehtust või tegemata jäetust sõltub inimese, tema lähedaste ja majapidamise hea käekäik,“ selgitab Kaasik.

Tõusta tuleb vara

Munapüha hommikul tuleb tema kinnitusel tõusta enne päikest, sest kõneldakse, et siis päike taevas mängib, kiigub. Selgi taval on Kaasiku meelest sügavam põhi – kes tõuseb enne päeva ja näeb selle tõusu, saab osa päikese jõust.

„Peremees või perenaine urbib teisi – lööb magajaid kergelt urvaokstega. Urbimine toob virkust, jõudu ja tervist. Nägu pestakse puhta veega, millesse on pandud muna, hõberaha või pajuurbi. See teeb terveks, virgaks, jumekaks, inimene püsib kaua noor ja tema silmad teravad,“ räägib Kaasik.

Ühtlasi algab siis kiigeaeg, eriti oli see tavaks Lõuna-Eestis. „Pühade ajal kiikumine puhastab inimest sisemiselt, teeb keha ja vaimu kergeks ning loob hea käekäigu. Otepääl on seepärast isegi haigeid kiigele viidud,“ teab Kaasik.

„Munapüha on üks väekohti, mil tehtust või tegemata jäetust sõltub inimese, tema lähedaste ja majapidamise hea käekäik.“ Ahto Kaasik

Kiikumise juurde kuuluvad erilised kiigelaulud, mille viis sobib kiige aeglase käiguga. Kiikumisel oli varem maagiline tähendus ja seetõttu ka kindel algus ja lõpp. Kohati kestis see vaid munapüha aja, teisal kuni suvisteni.

Huvitav nüanss on see, et Põhja- ja Kesk-Eestis tähistati lihavõtteid lauahüppamisega: kivile, kännule või postile asetatud laua kummaski otsas seisis hüppaja ja kui üks neist õhku hüppas, langes teine oma lauaotsaga vastu maad. Maanduda tuli täpselt, oma laua otsale. Sellegi tava siht oli tervise ja õnne tagamine.

Lihavõtteks hangiti uued rõivad ja näidati neid teistelegi. Ühe uskumuse järgi muutuvat lihavõtte ajal vesi minutiks magusaks, otsekui oleks sinna suhkrut pandud. Mõnel pool ongi lapsed suhkrut näiteks kaevu või allikasse visanud.

Sel ajal söödi muidugi mune ja munavõid; õigeusu aladel, kuid 20. sajandil laiemaltki, pashat ja kohupiima. Tingimata pidi laual olema lihatoit, mida valmistati rõõmuga – see oli esimene võimalus pärast paastu liha süüa.

Mis on keelatud?

Mainitud andmebaasi järgi oli 19. sajandil naistel keelatud esimesena külla minna, sest see tõi ebaõnne. Seetõttu saadeti noormehi ees, olgu siis õlut küsima või tervitama. Kehtis veel teinegi keeld, nimelt ei lubatud lastel külla minna – neile visati vanad pastlad kaela.

Üldiselt oli keelatud tubade koristamine ja pühkimine nagu teistelgi sama astme pühadel – uusaastal, suvistepühal ja jaanipäeval.

Kaasik ütleb, et urbepäevadel, niisamuti kui hingedeajalgi, on nõutud vaikust: ei tohi puid raiuda, pesu kolkida, pidu pidada ega ülepea mingit mürarikast toimetust ette võtta. „Näiteks Lüganusel ei lubatud vaiksel nädalal laeva parandada, ehitada ega vette lasta. Ka lapsi on manitsetud vaiksemalt mängima,“ ütleb Kaasik.

Sellele, et lahkunud omaste hinged külastavad kodusid, viitab tema sõnul ubade-herneste keetmine söögiks ning Emmastes öeldud tarkus, et suurel neljapäeval ja reedel ei tohi toitu laualt koristada.

Vaikuse nõue on otseselt seotud ka Uku ehk Taevaisaga, ütleb Kaasik. Urbepäevade müra saab karistatud suvise äikeserohkuse või pikseõnnetustega. Vaiksel nädalal ehitatud maja põletab pikne maha. Niisiis: Uku, Äikese, Kõue, Pikse ehk Taevaisa pärast tuleks sel nädalal vaikust hoida.