Turbas alevikus asuvasse Ellamaa elektrijaama hoonesse saab kodu Eesti mootorispordimuuseum. Hiljemalt järgmise aasta kevadel saab uuendatud hoones näha tehnikat ning kõike muud, mis võidusõidu juurde kuulub.
Ideel, rajada võidusõidumuuseum, on vanust peaaegu 30 aastat. Praeguse muuseumi eestvedaja, Autode Müügi- ja Teenindusettevõtete Eesti Liidu (AMTEL) tegevjuht Arno Sillat ütleb, et kõik algas 1986. “Minu isa Rein Sillat oli TPI õppejõud ning kateedrijuhataja. Ta tahtis teada, kui palju on hilisemas Kavoris, toonases Tallinna Autode Remondi Katsetehases valmistatud 30 aastaga vormeleid Estonia,” meenutab mees.
Vanem Sillat tegi paar telefonikõnet kunagisse töökohta ehk TARKi. Estoniate arv oli toona veidi üle tuhande. Aga iga osakond andis talle erineva vastuse. “Siis andis isa neljale üliõpilasele teema kursusetööks, et uurida Eesti vormeleid ja otsida üles ehitajad. Kursusetöö on tänaseni alles ja see on museaal number üks,”selgitab mees.
Tuleval kevadel avatud
Vahepealsetel aastakümnetel on muuseumi idee kord tõusnud ja vaibunud. 2007. aastal soetati Ellamaa elektrijaama hoone. Suuremad kapitaalehitused lõppevad tänavu augustis. Sellele järgnevad veel eksponaatide paigutamine ja elektritööd. “Kogu ehituseelarve on 3,6 miljonit eurot. Seda investeerivad osade kaupa AMTEL-i liikmed ja teised ettevõtjad. Uues majas on meie käsutuses kokku 4000 ruutmeetrit,” seletab Arno Sillat.
Kokku on kogudes 15 000 erinevat museaali. Nende hulgas veidi üle 150 mootorsõiduki ning see arv täieneb. Enamus nendest tahetakse ka välja panna. Lisaks on kogudes karikaid, kiivreid, diplomeid, plakateid, medaleid, sõitjate riietust, fotosid, protokolle, võistluste ja ehituse abivahendeid, ajalehti, ajakirju ja muud.
Ka Eestis autotööstus
“Tuleb ka väike väljapanek NSV Liidu autotööstusest ning Eesti autoehitajatest. Lisaks ratastele tahame näidata ka autosid ja ka võistluspaate. Sest võidu sõideti maal ja vees,” ütleb Arno Sillat. Kahes saalis asuvate väljapanekute puhkenurgad sisustatakse näiteks Polümeeri ja Estoplasti valgustitega. Seal on ka Eesti mööbel, Lutheri ja Stardardi istmed ja kindlasti Kooperaatori nn konjakitoolid.
“Muuseum pole nõukogude nostalgia, vaid meie ajalugu. 1990ndate alguses käisid Eestis paljud välismaised autoettevõtjad, kes suhtusid meisse eelarvamusega. Kogu endine idablokk oli neile ilmselt selline paik, kus kobati pimeduses,” meenutab Arno Sillat. Kui aga külalised kuulsid Motorexil näiteks seda, et 1957-1999 ehitati siinmail üle 1300 Estonia vormeli, suhtumine muutus.
