Mullu detsembri alguses krooniti tiitliga Missis Estonia Jõelähtme vallas Neeme külas elav Triin Lindau. Igapäevaselt töötab iludusvõistluse võitja Põhja-Tallinna valitsuses, juhendab erinevaid treeninguid, õpib ja teeb enda sõnul veel muidki “hullusi”.
Tiitli võitis Triin Lindau 3. detsembril. Kuu aega hiljem rääkis naine Harju Elule konkursist, igapäevatööst, hobidest ning õpingutest.
Triin Lindau, missisevalimistest pole ammu juttu olnud. Missivalimised hääbusid mõned aastad tagasi. Ometi krooniti Teid detsembris tiitliga Missis Estonia. Konkurss ja Teie olete olnud kuidagi varjus.
Eks mina olin ka samal arvamusel, et missise konkurss on jäänud kuhugi ajalukku. Mäletasin, et mingisugused artiklid ja uudised olid sellest varem olnud. Aga ometi neid korraldatakse siiani.
Kuidas võistluse karussellile sattusite?
Olin eelmisel sügisel oma tütrega sunnitud puhkusel. Olin kodus ja õppisin. Ja siis vaatasin, mida minu sõbrad Facebookis teevad ning teatavad. Mulle sattus ette Missis Estonia konkursi reklaam. Tegin lahti ja vaatasin. Minul olid kõik tingimused täidetud: sobiv vanus, abielus või lahutatud ja nii edasi. Saatsin enda fotod ning tutvustuse. Arvasin, et ma võin olla Eesti naistele eeskuju. Võistlust korraldavad Ireni Erbi ja Magic Monday Production. Üsna varsti pärast seda kutsuti kohtumisele ning vestlusele. Kandidaate pildistati ja tehti ka liikumisproov. Finaali sai edasi tosin naist ning mina nende hulgas.
Mis sai edasi? Kas võistlusele eelnesid koolitused?
Kuu aega oli suhteliselt vaikne. Aga vahetult enne finaali algasid kohtumised, tutvustamised ja koolitused. Viimane nädal oli väga tihe: showproovid, koolitused, kleidiproovid ja muudki. Käisime meigikoolitustel, iluprotseduuridel ja erinevatel pildistamistel. Finaal toimus 3. detsembril.
Kus finaal toimus ja millised olid sealsed esinemisvoorud?
Kadriorus restoranis iO. Kutsutud oli ajakirjanikuid, fotograafid, sõbrad ja tuttavad. Koos oli umbes sadakond külalist. Õhtu algas casual ehk klassikalise ametiriietuse tutvustusega – kõikidel olid võistluse embleemidega T-särgid seljas. Edasi oli ühe noore disaineri moekollektsiooni tutvustamine. Kusjuures osa kleite olid kandnud eelmise aasta konkursi kandidaadid. Minule sattus pikk ning pidulik kleit. Selles voorus oli ka tutvustamine ning žürii küsimustele vastamine. Järgnes õhtukleidi voor.
Kas tiitlit tuli õhtul kaua oodata?
Plaanitud paus enne väljakuulutamist oli pool tundi. Aga see venis veidike pikemaks. Siis läksime lavale ja eks see ootamine oli küllal
tki närvesööv. Tiitleid oli palju, enne üldvõitja kroonimist neli. Aga ometi tahtsid tosin kandidaati seda kõige-kõigemat. Mina seisin rivis selles kohas, kus avanes hea vaade fotograafidele ja külalistele. Ma ei suutnud nendele vahepeal otsa vaadata ja keerasin pilgul korraldajale Irenile. Küsisin silmadega: millal juba võistlus lõpeb? Ireni vaatas mind ja mina fotograafe. Ja siis öeldi välja minu nimi. Rõõm oli suur.
Millised olid võitjate auhinnad?
Suurt peaauhinda ei olnud. Ja ega ma selle pärast konkursile ei läinudki. Tahtsin ikka ennast proovile panna ning enda tegevust tutvustada. Auhinnad said vaid erinevate toetajate lemmikud. Minul on tiitel, kroon ja lint. Need kõik jäävad mulle päriseks. Ja ma saan esindada Eestis konkursil Missis Planet of Universe. Reis tuleb tänavu Gruusiasse. Kas juunis või juba sügisel, see pole tänaseks veel teada. Teised daamid saavad osaleda ka erinevatel võistlustel ehk Missis Europe, Photo jne.
Telekanalid ja muu meedia sellest sündmusest palju ei näidanud ega kirjutanud.
Kanal 2 „Reporter“ oli kohal. Päev hiljem ehk 4. detsembril oli saates ka pikem lugu.
Mis elus pärast tiitli võistmist muutus?
Midagi ei muutunud. Käin tööl, kasvatan last ning õpin koolis. Samuti olen jätkuvalt aktiivne. Näiteks toimetan Jõelähtme lastekaitse seltsis. Tähelepanu saamiseks ma kindlasti ei osalenud. Samas on just perekonna huvi olnud päris suur. Ma ei rääkinud sellest kaua aega kellelegi. Tütar Anna-Maria sai teada siis, kui saatsin talle võistluse lingi. Aga viis päeva enne valimist algas Facebookis publiku lemmiku valimine. Osalesin selles ning siis rääkisin asjadest vanematele ja õele. Nende esimene reaktsioon oli: “Mis hullusi sa jälle ette võtad?” Aga lõpuks oli kõikidel hea meel. Vanemad hakkasid rõõmust isegi nutma.
Teie ametikohad on on olnud nii Põhja-Tallinna linnaosa valitsuses kui Jõelähtme vallas. Kas neid „hullusi“ olete töö kõrvalt palju ette võtnud?
Mullu kevadel lõpetasid Tartu ülikooli Haapsalu kolledži tervishoiu erialal. Tegin diplomitöö ära ja andsin endale tõotuse: enam ma kuhugi õppima ei lähe. Aga üsna varsti esitasin taotluse minna õppima Tartu ülikooli politoloogiat. Eriala on piisav hullus, sest ma teen veel paljusid trenne, juhatan Jõelähtme lastekaitseseltsi ning kuulusin 11 aastat ka Neeme naiste rannavalve seltsi juhatusse.
Põhja-Tallinnas töötan kaks ja pool aastat. Enne seda kaheksa aastat Jõelähtme vallavalitsuses. Praegune amet on tervisedenduse peaspetsialist. Üritan ikka linnaosa inimeste tervist parandada ja edendada. Täpsemalt kujundan inimestele sellist keskkonda, kus neil oleks lihtne teha tervislikke valikuid. Erilist tähelepanu pööran koolilastele ning nende probleemidele. Olgu need siis alkoholiennetus, narkoennetus või seksuaalkasvatus. Ma olin ka alaealiste asjade komisjoni sekretär. Nägin, mis probleemid vajavad lahendamist. Mis toimub noortega, mis on põhjused ning kuidas neid aidata. See andis tööle ja kogemustele väga palju juurde. Lisaks juhendan eakate kepikõnnitreeninguid. Varem juhendas neid Eesti kepikõnni liidu juht, staažikas treener René Meimer. Nüüd olen tema asemel mina ja olen saanud hea vastuvõtu osaliseks.