Mõni aeg tagasi arvati, et eesti keel on oma eheduses nii rikas, et sellega saab hakkama kõigis valdkondades. Siis saadi aru, et kaasaegse eesti keele arendamiseks on ka vaja materiaalset tuge ning ka inimesi, kes sellega tegeleks – seega raha. Korraldati mõned sõnavõistlused, aga tegelikult igapäevasesse rahvuskeele arengusse konkreetselt me ju ei investeeri. Või vähemalt pole see esmatähtis. Ja ega eesti filoloogikski enam taheta õppima minna. Mida sellise haridusega pärast peale hakata?
Kuid ükski väike keel ei saa oma uudsust ja praktilisust säilitada siis, kui teda mõjutavad ühiskonnas mitmed ebasoodsad tegurid. Iga keel puutub tänapäeva avatud inforikkas ühiskonnas kokku ka teiste keeltega ja see toob kaasa muutusi, nii halbu kui häid. Väikeses keeles on need muutused kahjuks rohkem märgatavad.
Interneti levimisega on kõige suuremat mõju avaldanud meie emakeelele inglise keel. Palju olulist informatsiooni ilmub ju inglise keeles ja eestlane on virk rahvas. Meie ei jää ootama, mil meile kõik see oluline tõlgitakse, vaid püüame ise ilma virisemata kõigest aru saada ja ka kohandada oma emakeelega. Nii juhtubki, et mõnest asjast saadakse valesti aru ja mõnele väljendile ei osata täpset eestikeelset tähendust leida ja kasutatakse siis ingliskeelset väljendit, sest nii on mugavam. Ja kõik see kandub esmalt üle kõnekeelde.
Võõrkeel tungib peale
Mida aasta edasi, seda rohkem võõrkeelseid väljendeid. Olen oma ametiaja jooksul neid üles kirjutanud ja mõned neist on minu arvates lihtsalt grupi inimeste keelekasutusstiil, mitte kogemata rääkimine või eestikeelse sõna puudumine. Toon edaspidi mõned näited, mida ise ja mu õpilased on kuulnud/näinud ning eestikeelse häälduse järgi püüdnud kirja panna.
Üks sõbranna vestleb teisega telefonitsi: “Eelmisel aastal, kui ma offisisse jõudsin, juhtus mul selline geiss, et mul tuli kohe messitš: “Hai, hani, biitšpaarti toimub reedel, pliis võta kaasa pleier ja neli siidiid. Frendid Juks ja Meku orgunnivad ülejäänud staffi. Tule kindlasti, muidu meie laavstoori on aut! Tänks! Kiss juu beibi!”” (Tekst kirja pandud kuulmise järgi.)
Mida aasta edasi, seda rohkem on eesti keeles võõrkeelseid väljendeid. Kui üle saja aasta tagasi tauniti saksakeelsete sõnade eesti keelde imbumist, siis tänapäeval ei karda keegi midagi, vaid ingliskeelsed slängsõnad nö ruulivadki meie igapäevases keelekasutuses. Tühiste väljendite nagu okei ja tänks kasutamisest pole enam keegi vist prii. Ja ootamatus olukorras tuleb: “Ou mai gaad, help mii!” See on nii tavaline ja igapäevane, et eestlased ei taipagi, et nad kasutavad võõrkeelseid väljendeid.
Kes ruulib ja sakib?
Koolis on juba ammu teada, et vinnerid ruulivad, luuserid sakivad, õpetajad on aga bläkaudis ja kui asi väga hulluks läheb, siis teatatakse fämilile. Noored räägivad tihti, et koolis on tulemas trendikas kreisi reiv, kus pannakse fiilingu nimel siidi, siis tekib gängide vahel kätš, ja kui politseisse ei satu, oled häpi. Nagu muuseas nähvatakse küsimusele “Mis sa teed?” vastuseks “Fatever” (mida iganes) või käratatakse segajale “Piisoff” (tõmba uttu). Poisid räägivad omavahel, kus pleissides (kohtades) tšikid (tüdrukud) muuvivad (liiguvad), tüdrukud jälle, kus poisid skeidivad või tšillivad.
Inimesed kasutavad arvutit nii tööks kui meelelahutuseks. Eriti kasutavad lapsed ja noored internetti kui meelelahutust. Enam ei imesta keegi, kui mõnel interneti leheküljel ilmub selline tekst: „Ciao kõik lavlid gaid ja göörlid! Tulge kõik tšekkama uut interneti peitsi. See on kuul ja fani võimalus kellegagi deitima või trehvama minna! Avamise puhul toimub mega in paarti, kuhu ootame kõiki greisisid tiineitše! Ära kõhkle, teik ö breik ja tule paartile!“
Miks end nii väljendatakse? Mõni tahab teistest erineda, teine aga ei saa arugi, et midagi valesti teeb. Paljud tänapäeva lapsed on harjunud kuulama, kirjutama ja rääkima mitut keelt korraga ja neil ei tule pähegi, et nii ei sobi või et on ka neid, kes öeldust aru ei saa. Lapsed ütlevad ka, et vanaemad/vanaisad ei saagi neist alati aru, aga emad/isad juba enamasti mõistavad nende slängidega juttu.
Pealinna- ja maakeelest
Kunagi oli ka aeg, kui linnas ja maal räägiti eesti keelt erinevalt. Mäletan enda lapsepõlvest, et maalt Tallinna kooli tulnud laste sõnavaras oli teistsugune, millest meie, linnalapsed, tihti aru kohe ei saanud. Aga need väljendid olid murdesõnad ja pigem rikastasid meie keelekasutust.
Praegu sulanduvad eesti kõnekeelde nagu kogemata ingliskeelsed väljendid ja see probleem ei ole täna ega eile tekkinud, vaid alates sellest ajast, kui meediakanalid internetis avanesid kõigile, kes seda soovisid. Kui viisteist aastat tagasi oli selline keelekasutus peamiselt siiski noortele omane, siis praegu puudutab see juba enamikke keskealisi.
Emakeelepäeval on meil kombeks kiita oma keele ilu ja rikkust, tuletada meelde K. J. Petersoni ja tema aatelist elu, laulda ilusaid laule, lugeda luuletusi-nii teevad kindlasti kõik rahvad. Ja kõige selle kauni esiletõstmise juures tekib mul juba viimased kümme aastat küsimus, miks me seda ilu ja rikkust nii kangekaelselt oma kõnekeelest eemale tahame hoida.
