Vereloovutus ei nõua palju vaeva ega aega. Samas on see lihtsaim võimalus teha head. Verekeskus sõidab pidevalt Eesti väiksemate keskuste vahet, et kõik, kes tahavad veredoonorid olla, saaksid seda teha.

Üldiselt on kolm gruppi inimesi – need, kes käivad verd loovutamas; need, kes ei saa loovutada, ja need, kes saavad loovutada, aga ei tee seda. Viimase ajani kuulusin minagi kolmandasse gruppi. Varasemalt oli mul millegipärast vaimne kramp mõtte ees loovutada enda verd. Miks? Seda ei oska tagantjärele mõtestatagi. Nüüd aga, kus doonoriks käidud, võin öelda, et vereloovutus oli igapäevatoimingute juures mõnus puhkehetk, millega päästad ligimese elu.

Verekeskus tuli Keila

19. oktoobril sõitis verekeskus Keila tervisekeskusesse. Peale ajakirjandusliku huvi, leidsin, et on aeg anda oma kodanik panus tervishoidu. Tegelikult tiirlesid mu mõtted vereloovutusel värskel ja energilisel enesetundel, mis peaks vererakkude taastumisega kaasnema.

Doonoreid oodati Keilas alates kella 10.00-st. Veerand üksteist, kui ma vereandmisruumi astusin, olid esimesed doonorid juba toolidel, nõel veenis. Ruum ise asus tervisekeskuse tagumises otsas, keldrikorrusel, mis oli muudetud mini(vere)keskuseks: ukse juures doonori vastuvõtt, selle kõrva ülevaatuspunkt, ruumi tagaotsas vereloovutuspunkt. Toa teises nurgas, doonori vastuvõtulaua juures oli kohvinurk küpsiste ja kingiletiga, mida iga doonor oli kohustatud külastama.

Ankeet ja küsimused

Kuna ma polnud ennem verd loovutanud, tuli mul enda doonoriks registreerida. Seejärel tuli vastata hulga küsimustele, mis puudutasid nii seksuaalelu, reisimist kui ka hiljutisi meditsiiniprotseduure. Selle põhjal otsustati, kas ma põhimõtteliselt sobin doonoriks. Hiljem analüüsitakse verd põhjalikult laboris.

Määrati ka veregrupp. Sõrmeotsast võeti verd, mis segati kokku antikehade reagendiga. Tulemuseks oli Eesti levinum – A(+) veregrupp. Üldiselt on vereandjate ja -vajajate suhe Eestis tasakaalus: nii palju kui on A või mõnda muud veregruppi vaja, nii palju on seda verekeskusest ka võtta.

Nõel veeni

Enne vereloovutamist soovitati juua mahla, et taastumine hiljem oleks kergem. Mahl joodud (üle kahe tassi ei jõudnud), kutsuti mind toolile. Osadel lööb siin välja hirm: kes kardab nõela, kes verd. Tõtt-öelda oli vereloovutus väga kiire ja üsnagi valutu – karta pole siin midagi.

Kuidas siis vereloovutus välja nägi? Kõigepealt puhastati käe küünarlohk, käevarrele tõmmati kinni rihm, et käel saaks veeni üles pumbata, ja nõel torgati sujuvalt veeni. Tavaliselt võtab 450 ml kogumine – verekogus, mis doonor loovutab – aega u 6-11minutit, aga minu üllatuseks läks mul ainult 4,5 minutit. Veri kotis, saadeti mind kohvinurka puhkama.

Enesetunne hiljem

Pärast vereloovutust saab iga doonor kingiletist valida meelepärase meene: taskulambiga võtmehoidjast suure tahvlišokolaadini. Otsustasin annetuskaardi kasuks, millega tehakse kingitusi vähkindlustatud peredele.

Olles vähemalt 15 minutit joonud-söönud-puhanud, lubati päevatööga edasi minna. Muutusi enesetundes sellel päeval ei tundnud. Kuid järgnevatel päevadel mingit värsket energialainet, nagu tuttavad olid rääkinud, ma samuti ei tundnud. Pigem vaevas mind suur väsimus. Ka väsimus on organismi üks reageerimisviis. Et vereloovutus oleks ohutu, tasub doonoriks tulles olla terve, puhanud ja söönud.