Okupeerinud 1944. aastal Eesti Vabariigi, hävitas nõukogude võim kohalike enamlaste abiga kõik Vabadussõja kangelastele püstitatud ausambad ja mälestusmärgid. Et miski ei meenutaks eesti rahvale üürikest iseolemist ja kadunud vabadust.
Kuperjanovist on palju kirjutatud ja räägitud. Ikka lõppevad need kirjatükid tõdemisega: langes täpselt teadmata põhjustel Paju lahingus 1919. aastal. Kas kuuli tulistasid omad relvavennad või enamlased, see on täpselt teadmata. Ainult oletatakse. Seegi kirjutis ei ürita selles küsimuses selgust tuua – kas see tänapäeval, pea 100 aastat hiljem ongi enam võimalik? –, kelle tulistatud kuul siis partisanikomandöri tappis, vaid selgitada teist, vähemalt sama suure saladuslooriga varjatud küsimust. Kui punavõim hävitas kõik Vabadussõja monumendid ja mälestusmärgid hauatahvlitest monumentaalskulptuurideni, siis miks ei hävitatud legendaarse Vabadussõja kangelase, Tartu vabastanud ja paljudes väiksemates lahingutes punavägesid löönud leitnant Julius Kuperjanovi ausammast?
Tema mälestust jäädvustav obelisk püstitati 1925. aasta oktoobris omaaegse tuntud skulptori Jaan Koorti kavandi alusel Tartusse Raadi kalmistu ühe peatee äärde. Mälestussamba jalamist kujunes nõukogude ajal 70. ja 80.-ndate aastate tudengipõlvkondade meelispaik küünalde süütamiseks Eesti Vabariigia aastapäeval, 24. veebruaril
Miks enamlased jätsid Kuperjanovi ausamba hävitamata? Vastuse saamiseks selle ajaloo ja poliitilise looriga kaetud küsimusele pöördus Harju Elu toimetus tuntud ajaloolase Hillar Palametsa poole.
Hillar Palamets: „Sama küsimus pani imestama pärast NLKP 20. kongressi 1956. aastal – Nikita Hruštšov pidas sel kongressil Stalini ja stalinismi kui isikukultuse vastase kõne ja inimesed hakkasid end natuke vabamalt tundma – Tartu Ülikooli juura-, ajaloo- ja teiste erialade õppejõude. Toona arutlesid julgemad õppejõud ja professorid: kui eesti kodanluse poolt sundmobilisatsiooni korras Vabadussõtta saadetud, rindel langenud töölistele ja talupoegadele püstitatud hausambad, aumärgid ja isegi auatähised hävitati, hävitati isegi Tartu Maarjamõisa laatsaretis haavadesse surnud sõdurite hauatähised, siis nende juhi, leitnant Julius Kuperjanovi monument jäeti punaste poolt alles. Miks see nii võis olla? Ega keegi täpset vastust ka siis ei teadnud. Monument oli rajatud Jaan Koorti kavandi järgi – ehk pidasid enamlased seda kunstiväärtuseks? Jäi ka ju Riia südalinnas alles Vabadussõja monument, mida samuti võis pidada kunstiväätuseks. (Osal andmetel olla lätlaste Vabadussõja monumendi kui kultuuriväärtuse püsimajäämise eest seisnud isiklikult vene tuntud skulptor Vera Muhhina, kelle tuntuimaks teoseks on Pariisi maailmanäituse jaoks loodud „Tööline ja kolhoositar“, ja kelle arvamust Stalin mingilgi määral kuulda võttis – Ü.R) Selle arvamuse vastu räägib aga tõik, et Tartus hävitati Emajõe kaldal seisnud Kalevipoeg. Ajakirjanduses hakati levitama „töörahva esindajate“ kirjatükke, et näoga ida poole seisev kangelane, kes hoiab käes mõõka, ei sobi töörahva riiki vennalikus Nõukogude Liidus.
Töörahva soovile vastu tulles asendati „poeg“ siis „isaga“ – Kalevipoja asemele püstitati Kreutzwaldi monument. Kalevipojal oli ometigi suurem kunstiline väärtus kui Kuperjanovi natuke lihtsakoelisel hauamonumendil – nii et päris tõsi see „kultuuriväärtuse“ säilitamise jutt ei saa olla.
Kindlasti on omamoodi õigus ka neil arvajatel, kes kõnelesid, et Kuperjanov jäeti püsti lõksuna neile, kes keeldudest ja repressioonidest hoolimata tahtsid tähistada Eesti Vabariigile olulisi tähtpäevi – vabariigi aastapäeva, Vabadussõjas saavutatud võidu aastapäeva, Kuperjanovi sünnipäeva jne. Kus mujal neid „kodanlikke igandeid“ ikka tabada kui Vabadussõja kangelase mälestusmärgi juures. Nii lasti Tallinnas tegutseda ka Kuku klubil: teati küll, et seal käib intelligents keelt peksmas ja võõrast võimu põhjamas, aga alati olid kohal ka koputajad. Nii oli ka Kuperjanoviga – teati küll, et noored käivad sinna kokku, aga võimude poolt üritati alati asja kontrolli all hoida. Väljas olid nii piilurid kui tolle aja kohta enneolematu tipptehnoloogia – infrapunaste kiirte abil pimedas filmivad kaamerad. Ja kui mõni tudeng üritas oma „värbamisele“ vastu vaielda, siis oli jutt lühike – värvatavale näidati video või fotodokumente ja küsiti ainult üks küsimus – kas soovid jätkata õpinguid ülikoolis või seista kalli kodumaa vabaduse kaitsel näiteks Afganistanis.
Nii et sel ausamba säilitamisel võib olla mitu põhjust.
Kas on sel ausamba säilimisel ja säilitamisel veel muugi põhjus peale nende, millest austatud ajaloolane kõneles? Toimetus ootab infot aadressil ylo@harjuelu.ee.
