“Nu-ii-nuu! Jälle! Mul ussid otsas! Kas sa saaksid om õnge natuke teise kohta visata, sassi lähevad! Anna veel üks punnsuutäis! Voeh! – sellist purikat pole ma varem saanud!”
Need on mõned lausekatked, kuuldud selle nädala kolmapäeval Tiskre oja ääres. Seal, kus oja Tallinna-Klooga maantee alt läbi voolab. Ja kus kohe maantee ääres, Tallinna linna ja Harku valla piiril kalamehed kala püüdmas käivad. Vahel on neid rohkem, vahel vähem, teinekord on Tiskre oja kaldapealne võpsik kalamehi triiki täis. Nagu oleks siin noor laulupidu. Ja kõigil on tuju hea, mõnes väiksemas seltskonnas käib pudelgi ringi. Kõik sõltub nädalapäevast, ilmast ja kalast. Mitmekordselt on rahvast siis, kui nädalavahetusele satub hea ilm. Ja noor laulupidu on siis, kui nädalavahetusel on hea ilm ja kala ka veel tuleb. Kuidas informatsioon kalameeste või lohesurfajate – nemad on alati õige lainega õiges rannas – vahel nii kiiresti liigub, pole tänapäeva sotsiaalmeedia ja mobiilside ajastul mõtet küsida. Kõik on alati õigel ajal õiges kohas.
Suured ahvenapoisid
Sellepärast küsigem muud: mis kala Tiskre ojast tuleb?
Vastab kalamees, kes küll hea meelega räägib, aga mitte oma nime avalikustades. Arvab, et liiga tuntud nimi selleks, et Tiskre ojas õngitsejana veel tuntumaks saada. Sellepärast ütleme , et ta on kalamees Kalle.
“Ahven on siin peamine. Sügisel, septembris-oktoobris, liigub ahven merest Harku järve, kevadel jälle vastupidi,” teab Kalle. Igal juhul on sügisel ja kevadel siin ahvenapüügiks parim aeg. Sest ahven liigub ikka parves. Keskmised ahvenad, mis õnge otsa hakkavad, on Kalle kinnitusel ikka parajad poisid, 300-400-grammised. Vahel tuleb ka väiksemaid. Ja suvel on vaikus, siis kuivab oja kokku, on Kalle kinnitusel üks suur solginire.
“Kevadel heal päeval olen siin püüdnud paari tunniga kolm-neli kilo ahvenat,” ütleb Kalle.
Mis naine arvab, kui mees jälle nädalavahetusel tundideks kalale kaob?
“Eks tule mõistlikult käia,” arvab Kalle, leida aega naisele ja kalale. Siis pole looduses tasakaalu rikutud. Ja kui korralik ahvenasaak koju viia, mis siis naisel ikka öelda on – poest ju nii värsket kala ei saa.
Peale ahvena on Kalle Tiskre ojast välja õngitsenud ka merekokre ja mõne havigi. Aga ahvenasaagiga neid kalu kõrvutada ei anna.
Kala püüavad ka naised
“Vene keelt räägivad selle püügikoha kalamehed omavahel rohkem kui eesti keelt;” ütleb Kalle uut kunstussi konksu otsa sättides.
Kalle kõrval püüdev lühemat kasvu naisterahvas otsib plekist kommikarbist aga valge pisikese limuka. “Tõuguga tundub täna paremini võtvat,” arvab ta. Nüüd käib jutt juba vene keeles. Naine ei tee ka saladust, kes ta on. Maaler Sveta – nii tutvustab ta ennast. Selle kohta, kas mees kalalkäimist pahaks ei pane – siin ikkagi peamiselt meeste seltskond –, kalamees Sveta ainult muigab. Ei pane – kuigi mees ise kalamees ei ole. Üle-eelmisel aastal viis Sveta koju 1 kilo ja 20 grammi kaaluva ahvena. See võttis mehe lausa ahhetama.
„Mida tänapäeval naised ei tee – poksivad, maadlevad, harrastavad suusa- ja teivashüpet,“ hakkab Sveta lugema. „Käivad jahil. Mis selles kalapüügis siis imelikku on.“
Pealegi kui kalapüük nagu laulupidu. Kevadises looduses.
JAANUS TUUSTI
Keskonnaameti vee-elustiku peaspetsialist
Samasugune olukord nagu kevadel Tiskre oja ääres on ka talvisel Pärnu lahel või Peipsi järvel. Massid, tuhandeid inimesi, on koos. Ja pärast, jää sulades, rämps – tühjad kilekotid, pudelid ja muu – kaldal. Ainult kohalik omavalitsus saab siin midagi ette võtta, kehetestada piiranguid. Kui kalapüügiseadusi ignoreeritakse, siis tuleb seaduserikkujatel muidugi keskkonnainspektoritega tegemist teha. Aga need pühapäevaõngitsejad vaevalt et midagi loodusohtlikku või kahjulikku teevad. Võtkem seda kalameeste laulupidu samamoodi nagu päikesevõtjaid Pirita või Kaberneeme rannas. Kalade populatsioonile nad küll mingit ohtu ei kujuta.
