Eesti rahvapärimuses on säilinud hulgaliselt huvitavaid tavasid ja uskumusi, mis on pärit hämaratest sajanditagustest aegadest. Kombeid, mida tänapäeval pigem eelarvamusteks nimetatakse, oli palju ja mitmesuguseid– igal pool omad, kuid mõned ka laialt levinud.

Näiteks oli lapseootel naise külaskäik hea enne ja õnnistus majale, tõotades pooleliolevate tööde edukat lõppu. Tulevast ema nimetati „nelja silmaga naiseks“ ja kombeks oli kutsuda raskejalgne naine sarikapeole, kusjuures talle püüti igati meele järgi olla.

Saun ei olnud ainult pesemise koht, vaid seda kasutati tervisehädade raviks ning seal viidi läbi ka rituaale. Saunas sünnitati ja seal pesti surnud. Sauna peeti pühaks paigaks. Sünnitust võtsid vanasti vastu kohalikud ämmaemandad ja ravitsejad ning sünnitusel ikka juhtus, et mõni sünnitaja või laps suri.

Rahvameditsiini botaaniline andmebaas herba.folklore.ee kirjutab, et siis kasutati igaks juhuks ennetavat ravi, et sünnitusel kõik hästi läheks ja tüsistusi ei tekiks: „Siis olla käik heaste läind, ei tulnd haigust ega muud viga ei emale ega lapsele.“

Erinevates kohtades eri uskumused

Vanarahvas teadis, et enneaegse sünnituse vältimiseks peab piimanõu pealt üheksa rukkileiva suutäit läbi aidavõtme pära võtma ja ära sööma. Raskejalgsele anti mõnel pool kolm rukkipead, mis kõige enne olid õitsenud – see kergitanud raskust. Kui laps ei tahtnud kuidagi sündida, soovitab rahvatarkus: „… siis tuleb sooja vihaga haududa ja leili visata, põrandalt kõrsi korjata, nendega ja kaetiserohtudega suitseda.“

Kuid pikalt vaevelnud sünnitajaga võidi ka päris drastiliselt ümber käia. Üks pärimus ütleb, et naine võeti kahelt poolt kinni ja hüpati temaga koos hoogsalt üles-alla. Usuti, et raputamine aitab beebit allapoole loksutada. Mõnel pool usuti, et kui rase naine näeb tulekahju ja end siis puudutab, tekib lapsele sama koha peale punane plekk. Või kui ta lööb jalaga koera või kassi, sündivat tal karvane laps.

Lapsest endast lähtuvalt on teda nimetatud näiteks nii: suhkrusuuke,musirullike, mesimokk, pudrumokake, väikene ninnuke, nässninake, sinisilmake, armu nutike, tissinutike, tiripillike.

Lapse sugu ennustati naise kõhukuju ja näonaha järgi. Tuntumaid kombeid on tütarlapse kolmekordne mehe püksisäärest läbi tõmbamine. Pesti metsarohtudega ja „võeti harjaseid“, mis oli üldiseks kombeks pea üle maa.

On arvatud, et punaste juustega lapsed sünnivad, kui armusuhe on olnud vastumeelne. Arvati, et kui imikule ruttu juuksed pähe kasvavad, saab temast täiskasvanuna tark inimene. Kui nurganaisel paistetus ei tahtnud alaneda, soovitati mõnel pool otsida metsast kolm tuulepesa, need vees keeta ja sellega paistetus kokku määrida.

Teisel pool öeldi: kui laps ellu ei tule sünnituse juures, siis on vaja last veeretada soojade kaerte peal, mis ahjulauale on puistatud, seejärel tuleb ahjuluuaga lapsele vett peale siputada. Veel teati soovitada, et vastsündinule tuleb naba peale viina või kummeliteed panna, samuti ka kusekompresse, ning et imikutele peaks kõige esimeseks söögiks olema lahja kummelitee.

Vastne ema paigutati kombekohaselt varjulisse toanurka, et teda halva eest kaitsta, sealt ka nimetus „nurganaine“. Võimalusel vabastati ta mõneks nädalaks majapidamistöödest, et ta saaks kosuda ja lapsele pühenduda.

Nimepanekust ja ristimisest

Rahvaluuleteadlane Ülo Valk on kirjutanud, et lapse nime otsustasid Eestis enamasti ema ja isa, kusjuures nõu võisid anda ka vaderid ja lähemad sugulased. „Tõenäoliselt ulatub muinasaega komme anda esimesele lapsele nimi vanaisa või vanaema järgi. [..] See rahvusvaheline komme osutab esivanematekultusele ja veendumusele, et inimene elab edasi oma järglastes,“ sedastab Valk.

Vastsündinut üritati küll igati kaitsta, kuid siirderiituseks, kogukonda vastuvõtmiseks pidi ta ka ise elujõulisust näitama. Foto Isaac Quesada, unsplash.com 

Tihti andsid vanemad lapsele ka oma nime: „Kui noorel abielupaaril edmane laits on sündinu, sis pandase ristmise aigu vanembede nimi.“ Seega on lastele nimesid pandud põhiliselt lähimate sugulaste järgi, mistõttu samad nimed on tihti kordunud põlvest põlve. Kindla nime andmisega taotleti sageli seda, et laps noorelt ei sureks, vaid elaks kaua, kinnitab Valk.

Risti kihelkonnast on veel 1921. aastast teada komme, et enne ristimist last nimepidi kutsuda ei tohi: „Kui seda sünnib, hakkab laps vanemas põlves vargile.“ Seejuures usuti, et ristimata last ei tohi silmapilguks üksi jätta – vanakurat vahetab lapse ära. Valgu hinnangul toimus muinasajal lapsele sotsiaalse staatuse andmine hiljem kui kristlik ristimine, millega ikka kiirustada püüti.

„Muidugi andsid vastsündinule elulootust juba sellised sümboolsed toimingud nagu pesemine pärast sündi ning emarinnale asetamine, ent lõplik perekondlik omakstunnistamine toimus märksa hiljem,“ kirjutab Valk. Näiteks oli oluline esimese hamba ilmumine, millega seondub hiljem laialt levinud komme anda ristitavale kingituseks hambaraha.

„Seega pidi vastsündinud laps enne ise oma elujõulisust tõestama ja vaenulikele jõududele vastu seisma, alles siis sai ta lõplikult eluõiguse,“ järeldab Valk. Kaugesse minevikku paistavad ulatuma ka kombed, mis toodud seisukohta kinnitavad: „Kui lapsel esimene hammas suhu tuleb, kohe esimesel nägemisel pannakse tütarlapsele helmed kaela, et tugevad hambad kasvaksid, poisslapsele antakse aga nuga kätte.“

Sügavate juurtega on ka beebi vihtlemine ja pesemine, mis ei tähendanud ristimise mahapesemist. „Siirderituaali õige sooritamine oli oluline, sest selle ärajäämine või lohakas suhtumine võis uskumuse järgi kogu tulevase elu nurja ajada, kuna inimene jäi kehvaks ning õnnetuks. Ristimises kui sümboolses pärispatu mahapesemises ja sellega seotud rituaalses saunas vihtlemises ning pesemises sulavad ühte kaks kihistust: kristlik ning paganlik,“ arvab tunnustatud teadlane.

Laste nunnutamisest

Väikelapsi nunnutati nii ennemuiste kui nunnutatakse ka tänapäeval, kuigi paljud peavad nüüd heaks kombeks suhelda lapsega kui väikese täiskasvanuga. Keeleteadlane Asta Õim on emakeele seltsi väljaandes kirjutanud, et laps on meie maailmapildis väike, armas, kaitsetu olend, kellele tuleb ümbritsevat tutvustada vastuvõetavamas vormis – hellitavate vähendussõnade kaudu, mis osalt ka tänapäeval kasutusel.

Sellised sõnad tähistavad enamasti lapse enda ja tema lähiümbrusega seonduvat, näiteks kännu („käsi“), punnu („kõht“), ninni („nina“), pipp („piim“), nämm („toit“), mää („lammas“), emme, issi jne. Kui lastepärast sõna teada ei ole, siis kasutatakse deminutiive: lutu, potu, taadu jne. Õim kirjutab, et lapse hellitusnimedes on teda kõige sagedamini samastatud või võrreldud väikese linnuga: ullike, tilli tibuke, linnupojakene, linnukene, kootskullike, (t)sirguke.

Sage on võrdlus ka mõne taimega, eriti õitsva lillega – Eedeni roosike, roosioksake, roosililleke, roosinupuke –, või väikeste ja armsate asjade või olenditega – kakuke, ullike täpike, maimuke, vaimuke, inglike. Üksikobjektidest peetakse sagedamini silmas ümara vormiga asju, näiteks linnumuna või marja – kukumunake, magus marjake.

Lapsest endast lähtuvalt on teda nimetatud näiteks nii: suhkrusuuke, musirullike, mesimokk, pudrumokake, väikene ninnuke, nässninake, sinisilmake, armu nutike, tissinutike, tiripillike. Üsna laialt on last nimetatud silmateraks. See on ka hästi tuntud piibliväljendi „hoidma nagu (oma) silmatera“ tuumsõna. Sagedased on veel järgmised hellitusnimed: kullake, kullakallike, kullakukuke, illike, illikukuke, kukuke, kuku, kukupai.

Kuidas on tänapäeval?

Rasestumisest, lapseootusest ning sünnitusest rääkimine ja abi saamine pole alati lihtne, kuid tänapäeval on meil muidugi kõiketeadev internet ja tehisaru. Pimesi ei maksa seda aga usaldada, samuti ei saa ka vanarahva tarkuseteri puhta kullana võtta.

Internetisuhtlus pakub siiski ka vestluse vormis alternatiivset suhtlust – naised saavad rasestumise, lapseootuse ja sünnitusega seotud teemadel arutada, vajalikku infot otsida ja kogemusi jagada sotsiaalvõrgustikes või vestlusfoorumites, tuntuim neist on 2000. aastal Eesti ämmaemandate ühingu poolt loodud www.perekool.ee.

2018. aasta seisuga olid 77% Eestis elavatest naistest emad, mis on kolmandik kogurahvastikust ja keskmine ema on 56 aastat vana. 25–34-aastastest naiste seas on emasid 57% ja see on statistikaameti andmeil praegu kõige tavapärasem sünnitamise vanus. Viimase 25 aasta jooksul on sünnitaja keskmine vanus tõusnud viie aasta võrra.

Teoreetiliselt võib leida näiteid, kus lühikese perioodi jooksul võib kahest klassiõest üks saada esmakordselt emaks ja teine vanaemaks. Lapsed, kelle ema on noorem kui 25-aastane, võivad tunda ennast kõige erilisematena, sest 15–24 aasta vanuses naistest on emasid ainult 8%. Enamasti on nad vallalised ja vaid veerand neist on abielus. Ilma lasteta samas vanuses naistest on abielus vaid 2%.

Allikad: folklore.ee, emakeele selts, statistikaamet, puhkaeestis.ee, vara.ee jt

Valik rahvalikku taimetarkust

Naistepäästja taim: vilus kuivatada, nii et päike pääle ei puutu, ummukses veega keeta ja teeveena suhkruga tarvitada, siis on lapse sündimine hõlpsam kui muidu.

Palderjan: taime õied ja juured keedetakse ummukses veega ja antakse nurganaistele juua, kui neil valu on.

Rukkilille teed antakse sünnitajatele valu vaigistamiseks.

Teelehe seemneid antakse ka naisterahvastele siis sisse, kui enneaegust mahasaamist karta on, üks noaotsatäis korraga.

Kui pärast sünnitust olid suured valud, siis aeti viina palavaks ja pandi sellele mett hulka ning anti haigele sisse. Ka pandi sel puhul ristluudele palavaks aetud kaerakott.

Nurganaine jõi kummeliteed, see suurendas piima hulka. Vett ei tohtinud nurganaine üldse juua.

Kui naine rase on, siis peab kortslehe (krooklehe) teed jooma, on sünnitus kerge.

Rukki õitsemise helmed on ka head, neid antakse enne sünnitamist.

Kaetisrohu õitest keedeti teed. Naised tarvitasid joogiks sünnitamise puhul.

Põldhumal, tammekoored – kasutatav sünnitamisel.

Allikas: historistlik Eesti rahvameditsiini botaaniline andmebaas herba.folklore.ee