Abi vajavate koduloomadega tegelevaid MTÜ-sid on hulganisti, metsloomadele vabatahtlikult oma aega pühendavaid inimesi aga nende kõigi kõrval vaid käputäis. Just metsloomade ja metsa teemadel räägime Eesti metsloomaühingu juhatuse liikme Virge Võsujalaga, kes on oma elust kümme aastat jäägitult metsloomadele pühendanud.
Virge tee metsloomade abistamiseni sai alguse juba kümneaastasena, kui sai üles kasvatada väikelinde. Hiljem vabatahtlikuna Eesti loomakaitse liidus, kus pärast kolme aastat oravate ja mõne muu liigiga tegelemist sai selgeks, et metsloomad vajavad päris oma inimesi. Ta leiab, et Eesti peab arenema metsloomade päästmise vallas, inimestel on kohustus seista nende eest, kes seda ise teha ei saa.
Millise liigi rehabiliteerimine on Eestis hetkel kõige suurem murekoht ja mis seda olukorda parandaks?
Suur küsimärk on suurkiskjad. Hunt ei vaja õnneks abi ja kui peakski vajama, siis see on selline seisund, kus saab abistada vaid jahimees. Ülejäänud juhtudel on ta üliharv patsient, keda üldse kohata saab. Esimene juhtum meenub, kus hunt hakkas uppuma ning ta viidi koera pähe kliinikusse ja abi ta loomulikult ka sai.
Murekoht on aga karu, ilves ja põder. Eestis peaks olema koht ja võimekus neid aidata, me ei räägi siinkohal täiskasvanud loomadest, vaid neist, kellel on veel terve elu ees. Meil ei ole riigipoolset võimalust poegi aidata, hetkel viiakse neid ju tegelikult metsa surema, mis on tegelikult seadusevastane.
Kõne alla ei tule ka see, et toodame loomaparkidele ja loomaaedadele loomi, vaid äärmine vajadus on luua tingimused nende rehabiliteerimiseks, mida välisriikide näitel ka edukalt tehakse.
Praegune riigipoolne süsteem ja arusaam on selline, et kui leitakse karupoeg või ilvesekutsikas, viiakse ta metsa. Öeldakse, et äkki tuleb ema järele, aga seda, kas ka tuli, ei tea keegi ja kontrollima ka ei minda. Teistes riikides on tõestatud, et nad ei saa inimese abita oma emaga enam kunagi kokku. Nad suunatakse jahimeestega koostöös kokku ja selliselt antakse neile loomalastele ka võimalus. Meil paraku jäetakse nad metsa surema ega anta mingit võimalust.
Kui inimene kolib metsa ja naabriks on metsloom, siis tehti teadlik valik ja ei saa eeldada, et nüüd tõttab keegi sõrmenipsu peale looma ümber asustama.
Igal aastal jäetakse mitu poega metsa piinarikast surma ootama, olgugi et on korduvalt tõestatud, et minimaalse inimkontaktiga on võimalik säilitada metsloomale omased käitumismustrid ja rehabiliteerimine on edukalt lõpule viidud.
Mis parandaks metsloomade rehabiliteerimise võimekust?
Eesti metsloomaühingu ammune soov ja plaan on luua metsloomade rehabiliteerimise keskus. Tänini, nüüdseks seitse aastat, abistame me üle-eestilise vabatahtlike võrgustikuna metsloomi oma kodudes. Annetajate hulk on suur ja me tuleme kenasti toime, aga annetuste eest me keskust luua ei saa – see raha toetab metsloomadele liigiomaste toitude soetamist, puuride ehitust ning ravi katmist. Siin vajaksime vaid ühekordset riigipoolset tuge keskuse valmimisel, edasi saame ise majandatud ja edaspidiseid kulutusi ei tuleks riigil kanda. Meil on aastatepikkused teadmised ja oskused aidata. Ma ei näe, et teisiti saaks edasi minna.
Eestis on metsloomade abistamine lapsekingades, meil ei ole selle arenemiseks mitte midagi tehtud. Ühelt poolt saame rehabiliteerijatena sugeda, et tegutseme oma kodudes, teisalt ei tehta ka midagi, et olukord paraneks. Samas just meilt ju riik ka abi palub ja meid abistajatena näeb.
Loomulikult ei kavatse me loobuda ega käega lüüa, sest keskus tuleb luua niikuinii. Selline keskus, kus tegeletakse 24/7 vaid metsloomadega, kus on vaid metsloomadega tegelev kliinik ja erinevate liikide spetsialistid. Täna oleme paraku oma murega üksi, sest iga kell võib kliinik vastata, et me ei tegele metsloomadega.
Kas inimene ja metsloom saavad külg külje kõrval elada, kuidas tasakaalustada inimese vajadusi ja loodushoidu?
Inimene ja karu koos elama kindlasti ei peaks. Kui aga inimene kolib metsa ja naabriks on metsloom, siis tehti teadlik valik ja ei saa eeldada, et nüüd tõttab keegi sõrmenipsu peale looma ümber asustama. Kõik sõltub sellest, kui koostöövalmis inimene on. Ma ei taha uskuda, et metsas elava inimese igapäevaseks ukse taga koputajaks saab hunt. Loodus toimetab õhtul ja öösel ning kui koduloomad on hoitud, polegi muret.
Inimene eeldab, et metslooma koht on vaid sügaval metsas ja aasadelt ta läbi liikuda ei tohi. Varem pole selliseid probleeme olnud, oma loomi hoiti öösel turvalises laudas, tänapäevased lahendused on tihti vaid varjualused, mis metslooma ei pea. Kui inimene austab oma keskkonda, vara ja metslooma, siis ei tehtagi selliseid vigu, et tekiks kaos või kahju. Süüdi ei ole metsloom, vaid loomaomanik.
Räägime ületootmisest, riideesemeid ja kõike on liiga kerge kätte saada ja samas neist ka loobuda. Ühiskond tegeleb liigse tarbimisega ja selle all kannatavad kõik. Loodusele oleme me sellega suure karuteene teinud, aga vastu antakse ülivähe. Seda on selgelt näha, et inimese vajadused on ajas kasvanud ja tahtmised suurenenud. Näeme metsloomadegi pealt, et kui inimene loodusest midagi tahab, siis ta võtab. Inimene tahab metsas elada, aga ei taha, et tema hoovis rebane või jänesed käiksid.
Selleks, et midagi muutuks, tuleb alustada juba maast madalast ja lastele väärtused edasi anda, see on väga tänuväärne. Näiteks võib tuua kasvõi ühe paberilehe, kuhu veel saab joonistada. Paberi jaoks võeti maha üks puu, kas see oli seda väärt, kui sinna tõmmata üks kriips ja paber minema visata? Kõik loodushoiu kampaaniad on eeskujuks, et igaüks saaks oma panuse anda ning säilitada loodust ja keskkonda meie ümber.
Mida arvad praegusest riigipoolsest metsamajandamisest, kvootide seadmisest ja jahimeeste rollist?
Leian, et hetkel majandatakse kõike veidi valesti, metsasid on selgelt vähemaks jäänud, aktuaalne on metsloomade linnastumine jne. Järeldus ongi ju, et oleme liikunud aladele, kus me tungime kellegi teise ruumi. Arusaadav on, et toad peavad olema soojad ja majanduse hoidmiseks peab midagi müüma, aga valikuid saab teha paremaid. Mitte kunagi enne ei ole olnud sellist kaost nagu täna.
Jahimees ei peaks olema metslooma vaenlane, nende roll on olla metsa sanitar ja aidata seal, kus abi on vaja ja saada pisku enda jaoks. Kvootide seadmise ja laskmiskohustustega on see roll aga väga muutunud. Jahimehed peaksid metsa hooldama täpselt nii palju, kui on vaja, täna toimub aga veresaun. Suurkiskjate populatsioon on suur, aga sõraliste arvukust vähendatakse veelgi.
Täna on selline seis, et kiskjal ei ole süüa ja ta tulebki võtma inimeselt. Jahimehed on andnud teada, et sõraliste arvukus on drastiliselt langenud, aga meil pole olnud ei seakatku ega sõrataudi juhtumeid. Kuhu nad siis kaovad? Metsloomaliha on puhas äri, kunagi varem ei ole metsloomasaadused poelettidel sellisel hulgal kättesaadavad olnud. Varem oli see vaid delikatess ja jahimees võttis enda tarbeks, aga täna on see suur äri – vasikad, talled, kõik lähevad kaubaks.
Jahimehel peaks olema hääl, et ta julgeks ja suudaks öelda, mida ta tegelikult metsas näeb ning kvootide kinnitamisel kaasa rääkima. Kui tahame, et meie järelpõlved näeksid vabas looduses sõralisi, siis tuleb midagi muuta.
Millised on kõige suuremad väärarusaamad metsloomade abistamise juures ja millised juhtumid kõige häirivamad?
Kõige hullem on see, kui inimesed tegutsevad enne nõu küsimist. Tihti veavad nad koju loomalapsi, kellel on nende meelest külm, nad on üksi ja näljased jne. Hetkel on kõige tihedamalt teateid hülgepoegadest. Inimene näeb üksikut abitut hülgepoega ja on ennegi ette tulnud, et see poeg viiakse endale koju diivanile võileiba sööma. Kõige suurem probleem ongi inimene, kes omistab inimtundeid loomadele ja tegutseb mõtlematult. Siin tuleb jällegi fookusesse see, et inimene tahab aidata, mis on mõistetav, aga teeb seda omast tarkusest, ilma kogemusteta ja teeb kasu asemel kahju.
Teine kohutav stsenaarium on see, kui inimene on leidnud loomalapse ja ta suureks kasvatanud, aga siis saab loomalaps suureks, tema metsloomainstinktid tulevad pinnale, ta haiseb metsloomale kohaselt ja järsku on ta üleliigne. Puuris aastaid peetud metslooma rehabiliteerimine on suur töö ja tihti ka võimatu. Rehabiliteerimise eesmärk on kasvatada metsloom selliseks, et ta metsas toime tuleks, et ta kardaks inimest, et ta ei peaks inimest sõbraks. Kui me laseksime metsa nunnutatud rebased, kes tahavad käest süüa saada, ja oravad, kes igal võimalusel inimesele pähe ronivad, on tulemuseks inimkäe läbi vigastatud või hukkunud metsloom, keda keegi enda hoovile ei soovinud. →
