Juuli keskpaigas tuli Vanamõisa pääste- ja ennetusseltsi telefonikõne, lapsehääl andis teada: metsas puu otsas on väike leopard. Alla ei tule ja ära ei põgene. Kass ei ole see kindlasti, on hoopis teist moodi, täpiline.

„Loomulikult oli selge, et leopardipoega meie metsas pole,“ meenutab kõne vastu võtnud vabatahtlik päästja Ando Lettermo muigelsui seda jutuajamist. Ometigi otsustati kontrollima minna, kes seal puu otsas siis tegelikult ikkagi on. Kui päästjad olid Vanamõisa külje all kõneldud paika jõudnud, oli üllatus suur. Üleval okste vahel oligi keegi. Ja see keegi oli ilvesekutsikas.

Metsloomaühing pakkus abi

„Ajasime siis redeli püsti, tõime okstesse õnnetult kinni jäänud keskmise kassi suuruse loomakese alla,“ räägib päästja. Loom oli hirmul ja tõenäoliselt ka näljane, ju ta oli juba mitu tundi kinni olnud. „Panime siis ilvese kasti sisse ja helistasime Eesti metsloomaühingusse, saime kontakti Virge Võsujalaga,“ meenutab Lettermo. Võsujalg rääkis abivalmilt, kuidas ilvesekutsikat aidata, soovitas kindlasti vett anda ning aidata loom ema juurde tagasi, sest kui inimene looma üles kasvatab, siis ei ole ilvest vabasse loodusesse tagasi enam võimalik saata.

Nii pandigi ilvesepoeg võreseintega konteinerisse ja viidi sellega metsa serva, paiga lähedale, kus ta leitud oli. Kaameratega loodeti välja selgitada, kas emailves tuleb poega otsima. Kutsikas tegi puuris küll kutsika häält, aga ema liikumist ei õnnestunud päästjail tuvastada.

Droon ja termokaamera leidsid ema

Järgmisel päeval pakuti ilvesekutsikale veise hakkliha ja kanaliha, aga loom ei söönud – ta oli kas veel nii rumaluke või lihtsalt hirmunud. Pakutud veekausist oskas ilvesekutsikas küll lugu pidada, oli vähemalt käppapidi kausis. „Kui õhtupoole töölt tulin, turgatas mulle pähe mõte, et miks me ei võiks drooniga metsast emailvest otsida,“ meenutab Lettermo. Vanamõisa päästjatel on oskused ja droonivalmidus ka metsa eksinud inimeste otsimiseks, päästjate droon on varustatud termokaameraga. Ilvesed liiguvad küll väga suurel territooriumil, aga ehk emailves, kes peaks poega otsima, siiski väga suuri ringe ei tee. Sellised olid mõtted päästjate peas.

Samal õhtul – ilves oli selleks ajaks päästjate juures olnud juba üle 24 tunni – hakatigi termokaameraga õhust kammima kolme ja poole ruutkilomeetri suurust ala. Peagi avastatigi üksinda liikuv ilves. Aga kas ta oli emailves? Kas ta oli selle kutsika ema? Küsimusi oli päästjatel palju. Aga ka kaotada oli palju, vähemalt ühe ilvesepoja õigus metsaelule.

„Otsustasime riskida. Viisime kutsika võrekonteineriga piirkonda, kus olime emailvest silmanud. Aga puuri ukse jätsime veel kinni, tahtsime veenduda, kas emailves tunneb kutsika vastu huvi,“ meenutab päästja seda operatsiooni. Emailves tundis huvi, muidu nii ettevaatlik loom käis mitu korda puuri juures – seda kinnitas kaamerapilt õhust. Võis peaaegu kindel olla, et nad on lähedased.

„Lasime ilvesekutsika samal õhtul lahti,“ ohkab Ando Lettermo. Kaamerapilt näitas, et emailves oli sealsamas lähedal. Kui päästja veel kõvemat häält tegi, kadus ilvesepoeg kuusetihnikusse, sinnasamma kus teati emailvest passimas.

„Olen nüüd mitmel korral seda piirkonda kaameraga jälginud, olen näinud igasuguseid loomi – metsseaperet, põdramullikat, kährikuid, metskitsi… Aga emailvest kutsikaga ma näinud ei ole,“ võtab Vanamõisa pääste- ja ennetusseltsi juhatuse liige Ando Lettermo selle ilvestele õnnelikult lõppenud loo kokku, lisades, et siit on inimestelgi midagi õppida: metsa eksinult tuleb ikka võimalikult lagedale kohale hoida, siis on võimalik päästjail droonide ja termokaamerate abil eksinu leida. Toimetuse poolt jääb lisada: vahel tuleb suuta puurist välja mõelda, mitte ainult sissekäidud radu tallata. →