Teisipäeval, 18. veebruaril oli Kuusalu meeskooril põhjust õnnitleda enda kauaegset dirigenti Ene Järvikut. Kuu lõpus autasustas president teda Valgetähe V klassi teenetemärgiga ning veidi hiljem pidas Järvik ka poolümarat tähtpäeva.
Kuusalu rahvamajas peetud proov oli 153-aastasele meeskoorile mitmes mõttes eriline. Abijõuna olid külla sõitnud Rakvere lauluvennad, et harjutada 24. veebruaril Tapal, kaitseväe allüksuses toimuva kontserdi kava.
Aga proov algas mehise sünnipäevalauluga “Palju õnne, meie kallis Ene!” Kingi- ja lillelaud oli pikk ning kallistused ei tahtnud lõppeda. Näkiallika talu peremees Peeter Kivimäe kinkis dirigent Enele tüki mullu kevadel vahetatud Tallinna laululava katuselaudisest. See pani staažika koorijuhi helduma. “Oi, mis? Mina?” küsis ta korduvalt.
Enne proovi andis täna Valgetähe V klassi teenetemärgi kätte saav Ene Järvik Harju Elule ka intervjuu.
Teie esimesed emotsioonid, kui saite 28. jaanuaril teada teenetemärgi annetamisest?
Algul oli ehmatus, sest polnud õrna aimu ka, et selline asi võiks juhtuda. Väike kahtlus oli, kas see olen ikka mina, keda esitati. Järgmine tunne oli suur rõõm ja tänutunne, et keegi on võtnud vaevaks mind esile tuua.
Kuidas sellest teada saite?
Sain 28. jaanuaril, teisipäeva hommikul, teada, et olen teenetmärgi saajate nimekirjas puht juhuslikult Delfi uudistest. Hetk enne uudistest lugemist hakkasid mulle tulema sõnumid õnnitlustega, mis oli imekspandav, kuna sünnipäev on mul veebruaris.
Kas ja kuidas Kuusalu meeskoor teid austas ning tänas?
Sama päeva õhtul oli Kuusalus igateisipäevane kooriproov. Meeskooriliikmed olid ettevalmistusi teinud, kuigi kõik veel ei teadnudki sellest. Mind ootasid lilled, tort ja šampusepudelid. Proovi tuli ka Veljo Tormise Kultuuriseltsi esinaine Ulvi Rand, kes oli kogu toimingu algatajaks. Tal olid kaasas samuti lilled ja kokkuvõte nomineerimise käigust. Tuli välja, et kaasatud oli kolm osapoolt – Veljo Tormise Kultuuriselts, Eesti Meestelaulu Selts ja Tallinna Heleni Kool, kus olen muusikaõpetaja.
Ulvi Rand luges ette kogu selle loo, mille olid erinevad osapooled kirjutanud ja mille põhjal valik oli toimunud. Vat siis tulid küll pisarad silma, sest seal jooksis kogu mu 45 aastat silme eest läbi ja äkki tundsin, et tõesti olen millegagi jälje jätnud. Olen lõpmata tänulik.
Kellele ise oleksite Kuusalu kandist ja laiemalt Harjumaalt teenetemärke andnud?
Kuusalus on tõesti tublid ja töökad inimesed ja nii mõnedki on ära märgitud. Kuna elan ise Tallinnas, siis väga head ülevaadet ei oma.
Kuidas Kuusalu meeskoor elab? Palju mehi, milline repertuuar ja kui tihti esinete?
Möödunud aastal ehk enne laulupidu liitsime koori ühiseks Rakvere meeskooriga. Koos tegime proove, käisime laulupeo ettelaulmistel ja toimus rida ühiseid esinemisi ja üritusi. Kõige meeleolukam oli laulupeotule vastuvõtmine ja Kuusalu vallas erinevatesse kohtadesse edasisaatmine.
Pärast laulupidu oleme jätkanud sama liini. Oleme ikka veel koos ja ka sel hooajal on juba toimunud mitmeid esinemisi. Pidasime Rakvere meeskoori 70. juubelit Rakveres. Kohe on ju tulemas suur kontsert Eesti Vabariigi 102. aastapäeva puhul Tapal sõjaväelinnakus.
Alustasite kooriga peaaegu 45 aastat tagasi. Olite toona väga noor dirigent. Kuidas mehed teid vastu võtsid?
Esimene meeskoori ette astumine on väga hästi meeles. Kaunimad laulud – oli see kõige esimene lugu, mida värisevate kätega juhatasin. Vaadati küll veidi kahtlevalt, aga iga korraga sain julgust juurde ja juba esimesel suvel toimus Põlvas laulupidu, kus tundsin, et olen oma ja nii on see jäänudki.
Millised on koorijuhtide ja dirigentide põhilised mured? Rahapuudus, hea repertuaar, meeste vähesus või veel midagi?
Kõik need ongi meie igapäev. Töö koorijuhina on kui lõputu missioon, mida kõrvalt vaadates tähele ei panda või suhtutakse sellesse teisejärguliselt. See pole asi, mida tõsiselt võetakse, vaid pisuke meelelahutus. Hea kui saab kutsuda esinema!
Maakonnas kipuvad meeskoorid vist varsti välja surema?
Harjumaa on suur ja lai, aga meeskoore on vist kaks kui ma ei eksi.
Mida teha, et see tendents ei jätkuks? Kas saaks poistekooridest uusi lauljaid?
Poistekoorist ei saa kunagi otse lauljaid tulema meeskoori, liiga suur auk haigutab vahepeal. On noortemeeskoorid kõrgkoolides. Paar aastat tagasi olid ka maakondlikud noortemeeskoorid, kuid need ei jäänud pidama, mõni üksik on alles. Sel teemal on palju räägitud ka Eesti Meestelaulu Seltsi koosolekutel. Ühtset lahendust pole leitud. Aitaks ehk see, kui koolides oleks noorte meeste hulgas kooslaulmine populaarsem. Ikka tahetakse enam segakoorides laulda.
Kas olete 21. veebruaril ise teenetemärki vastu võtmas?
Lähen ise ikka kohale. Muidugi olen tänulik ja rõõmus. Seda enam, et meie riigipea on naine.
