Kärt Matiisen on Kose gümnaasiumi õpetaja, kelle pärast tullakse kooli reaalaineid õppima. Tegu on matemaatikuga, kes on välja teeninud eriala suurimad tunnustused. Tänavu lisandus õpetajaameti kõrgeim tunnustus.
Kas aasta gümnaasiumiõpetaja tiitel on Teie karjääri tipphetk või tooksite midagi muud esile?
Mul on rõõm toetuda Terry Pratchettile, kes andis läbi sule hinnangu ühele oma tegelasele nii: “Ta ei vaja karjääriredelit, ta oskab oma tööd”. Ma tõesti loodan, et ma oskan oma tööd.
Mida uut pakub praegu matemaatika?
Sellele küsimusele on keeruline vastata. Näiteks Tartu ülikoolis avaldati uurimus normeeritud vektorruumide geomeetria kohta. Praegusel ajal on veebi kaudu avatud suurepärased raamatukogud ning nii blogi kui ka ajakirja tüüpi leheküljed, mis toidavad uudishimu ja avardavad silmaringi. Meie elu on järjest rohkem tehnologiseeritud, mistõttu teadus- ja populaarteaduslikes ajakirjades on hulgaliselt artikleid matemaatika rakendustest. Kasvõi näiteks phys.org, ja seal on inimese ajutegevuse ja matemaatika seoste üle mõtisklust võimaldav artikkel nn külmunud mustritest.
Kas matemaatika meeldib õpilastele?
Sellele küsimusele ei saa ma vastata. Kuidas ma saan otsustada, mis teisele inimesele meeldib? Matemaatika on suures osas vahend, kas siis millegi realiseerimiseks või siis millegi mõtestamiseks. Kui panna fookus meeldimisele, siis see on vaid takistus oskuste edenemise teel.
Matemaatikast on räägitud kui rangest õppeainest, kus ruumi loomingule ei ole. Aga ometi see ei ole ju nii, lahendusteni viib rohkem kui üks tee (nagu on olemas rohkem kui üks lugemisviis)?
Sõna “range” on siin küsimuses tavakeele tähenduses ja kannab mälestusi rangest õpetajast, kes nõudis pingutust või kannab mälestusi hirmust ebaõnnestumise ees.
Matemaatikas räägib sõna “range” korrastatusest. Kui sa lähed võõrasse ruumi ja sul on palutud tuua sealt üks ese, siis kummast ruumist on selle leidmine tõenäolisem: kas sellest, kus riiulitel, laudadel on esemed üksustena ja siltide ning viitadega varustatud, või sellest, kus laudadel, riiulitel ja põrandal on hunnikud läbisegi ja tuleb tuhlama hakata?
Kuidas aidata last analüüsivalt ja loominguliselt mõtlema?
Ega aidata saagi, tuleb õpetada ja hoolitseda selle eest, et igas inimeses olevat loomingulisust ära ei lämmataks. Aitamine ikka kipub seda tegema. Mõtlemisoskus areneb vaid mõeldes, inimene peab saama otsustada ja nägema oma otsuse tagajärgi. Reeglite teadmine on vajalik, kuid kui nende olemust ja toimimismehhanismi ei mõisteta, siis on neist väga vähe kasu.
Mõtlemine ja loomingulisus vajavad avaldumiseks aega, mõtte realiseerimine vajab keskendumist ja asjaga tegelemist. Seega ei tasu ringirähklemisele ja “kelladele-kuljustele” arutult aega kulutada.
Kas haridust peaks väärtustama?
Haridus on väärtuslik, kui seda veel väärtustama hakata võib hõlpsasti juhtuda, et karu saab vau saba nagu Kornei Tšukovski valmis.
Miks on haridus üldse tähtis?
Inimesel ei ole eluspüsimiseks otseselt tarvis lugemis- ja arvutamisoskust, aju on piisavalt geniaalne, et genereerida kõik vajalikud lahendused. Inimene on uskumatult loominguline, et õppida hakkama saama (tasub märgata veel järelejäänud loodusrahvaid). Seega näib, et haridus on vajalik, et me iseendi loodud ülikeerulises maailmas oskaksime toimida, et me ei laseks teistel inimestel ennast manipuleerida, rääkimata meedial, poliitikal, reklaamil ja tehnoloogial. Oluline on taibata, milles seisnevad seaduspärasused ning kuidas üksikindiviid on nendest mõjutatud. Mida avaramad on su teadmised ning mida peenemad on su oskused, seda kindlam on, et sa taipad Voltaire’ilikult tunnetatud paratamatuse kingitud vabadust.
