„Oma selgeltnägemise võimed avastasin saates. Et olen hariduselt psühholoog, Tartu Ülikoolis psühholoogia lõpetanud, eks ma siis inimhinge, inimeste omavahelisi suhteid olen üritanud kogu aeg mõista,“ kõneleb Mart Laisk, Eesti selgeltnägijate tuleproovi edukalt läbi käinud mees. Aga sellise selgetnägemisega, nagu saates vaja läks, pole ta enda kinnitusel kunagi tegelenud.

Tee Mart Laisa koju läheb läbi ürgse kuusemetsa, kilomeeter kilomeetri järel. Teejuhatajaks ei hingelist ega juhatavat teeviita. Ja siis ilmub järsku valgus puude vahele, koos valgusega ka majakene ja tugevakondiline pikkade halliseguste juustega mees. „Vanapagan mis vanapagan, ehtne Põrgupõhja Jürka,“ mõtleks vist iga tulija. Aga kirjanik Kati-Saara Vatman on juba ees ära jõudnud mõelda – Vatsla Vanapagan. Nii on nüüd Mart Laisk ristitud ja selle ristinimega suurtest meediakanalitestki läbi käinud.

„Aga siin, metsade vahel, tunnen ma esimest korda, et mu elu on külluslik,“ kõneleb paiga peremees. Mu vanemad elavad Tartus samasuguses, mitte küll nii üksildases paigas. Mina olen metsainimene, mitte mereinimene. Tahan soojust ja hoitust,“ räägib Mart.

Talu koos ümbritseva metsamaaga ostis Mart vennaga kahasse rohkem kui kümme aastat tagasi. Vennale jäi talumaja, Mart aga hakkas endale uut rajama

„Kui ma siis ükskord oma majas ärkasin, tundsin esimest korda, et see paik on minu, siit ei lähe ma enam kuskile,“ kõneleb peremees.

Kaugemal, lagedamal kohal nosivad mõned hobused hilissügisesi heinakõrsi. Siis lõhub peenike lapsehääl vaikuseidülli: „Issi – issi, tule vaata, mis ma leidsin…“

Tüdruk avab pihu. Seal on poolsurnud hiir…

„Ka mina pole energeetilises mõttes päriselt sündinud,“ kõneleb Mart. „Sündimisel jäi ema süda seisma ja mina sünnikanalisse kinni. Jäin elu ja surma vahele. Ema saadi õnneks kiiresti käima, aga mul oli emaga energeetiline side katkenud. Keset raskeimat pingutust keeras jumal – kes ema siis sündivale lapsele on kui mitte jumal – pilgu minult ära. Ja kui side kadus, tundsin et olen põrgus. Kogesin surma enne kui elu. ”

Sünnil saadud traumat peab Mart laisk paljuski oma edaspidist käekäiku määravaks: ta ei uskunud enam ei armastust ega jumalat, tema elu on olnud kõike muud kui stabiilne ja rahulik. Mees on pika aja elust elanud pimestavas depressioonis, mürgitanud iseka käitumisega nii omaenda keha kui ka suhteid. Mees peab selle kõige algpõhjuseks sünni käigus saadud traumat.

Armastus on ülene

„Mida sügavamalt august sa tuled, seda suurem võib olla õndsus, kuhu välja jõuad,” kõneleb Mart. Nüüd on ta oma teadmisi ja elukogemusi teistelegi jagamas. Lisaks psühholoogiaõpingutele on mees läbinud reiki koolituse, õppinud, kuidas ellu tuua rohkem armastust ja küllust. Olles ise üle elanud poja enesetapu, on ta nüüd nõustajaks naisele, kelle poeg möödunud jaanipäeval suitsiidi tegi, rongi alla hüppas.

„Mida sügavamalt august sa tuled, seda suurem võib olla õndsus, kuhu välja jõuad.”

„Olen sellele naisterahvale rääkinud omamise vajaduse lahtilaskmisest. Armastus on elust ja surmast üle. Pole ju nii, et kui keegi täna sureb, siis me teda enam ei armasta. Armastuse mõttes jääb inimene alles. Leinaja vajab kindlustunnet, et armastus ära ei läheks. Nii tekivad aga hoopis sõltuvussuhted, mis on hirmu, mitte armastuse põhised. Meie armastus on vaba. Leinaja ei kaotanud poega. Ta ei saa teda lihtsalt füüsiliselt enam omada,“ kõneleb Mart armastusest.

Julgus narriks jääda

Oma põhimõtet – et kui elu tahab lasta millelgi juhtuda, siis las juhub – järgides jõudis ta ka Eesti selgeltnägijate tuleproovi.

„Mina ise olen passiivne, ei käinud ennast kuskile pakkmuas. Aga kui kutse tuli, võtsin vastu. Ütlesin, ega mina narriks jääda ei karda, sest vabaduse esimene samm ongi julgus narriks jääda. Kuna ei karda, tahan ennast proovile panna,“ meenutab Mart tuleproovi sattumist.

Kutse oli saanud 70 inimest, valituks osutus neist 15, saatesse pääses 12. Teiste hulgas ka Vatsla Vanapagan oma sarvega.

Mart Laisk oma kodutalu altari ees. 

“Läksin täiesti ettevalmistamatult, igasuguste ootusteta. Abiks olid ainult mu pikad aastad psühhoanalüüsi teekonda, mil olin õppinud oma ego lähedalt tundma. Katsel rääkisin esimesest aistingust, mis mõni ese või inimene minus tekitas… Mis pähe tuli, selle ka välja ütlesin. Et mu ego ei sekkuks, mingit uut aistingut ei tekitaks,” kõneleb Mart saates osalemisest.

Täppi pani Mart katsed, kus oli vaja midagi konkreetset ära arvata. Anti ümbrik ja küsiti, kelle pilt on sees.

„Teadsin kohe, et Kukumägi. Aga et katse toimus Õpetajate Majas, siis tuli mõttesse ka Baskin – oli tema ju seal teatrit teinud. Sain aru, et see on minu ego, mis segas alateadvust. Ütlesin Kukumägi,“ meenutab selgeltnägija.

See oli ka õige. Tosina selgeltnägija hulgas jäi Mart Laisk täpselt keskele. Ja ei eita, et on inimesi, kes tajuvad energiaid tugevamini, tervikuna. Olgu siis või “Venemaa selgeltnägijate tuleproovis” esinev Marylin Kerro ja temaga konkureeri Aleksandr Šeps.

Meie pere

Vanarahvatarkus ütleb, et kui sõber sõbrale raha laenab või vend vennale liiga lähedale kolib, on varsti tüli majas. Üsna Saue piiril Harku vallaga, Vatslas elavad aga kaks venda, Mart ja Andres Laisk praktiliselt üleaedsetena juba kümmekond aastat, aga ei mingit tüli. Üks vend juhib valda, teine tegeleb psühhoanalüüsiga. Ja Saue vallal on läinud hästi ka keerulistel aegadel – üsna valutult toimus nelja valla ühinemine suureks Saue vallaks. Ehk on need vanema venna selgeltnägemise tarkused, mida nooorem vend ka vallajuhtimisel ära kasutab?

„Arutame küll kõiksugu maailma asju, aga otsest nõu igapäevatööks ma Andresele küll ei anna,“ on Vatsla Vanapagan väga resoluutne. “Hoopis Andresel on eriline võime inimesi liita, mitte inimeste vahel vaenu õhutada,“ paneb selgeltnägija Mart Laisk oma vennale Andresele diagnoosi. „Kõik, millele sa armastust pühendad, see kasvab!“ on ta veendunud. Olgu see valla juhtimisel või inimhingede mõistmisel.

KÜSIMUS
Kas usute selgeltnägijatesse?

Jüri Ennet, psühhiaater

Meie haigla palatites on selgeltnägijaid üsna palju (muigab).
Kui tõsiselt rääkida, siis on inimestel vägagi erinevad võimed – üks hüppab paremini kõrgust, teine kaugust. Nii on see ka inimese energeetikaga, erinevatel inimestel on erinev võime ümbritsevat maailma tajuda. Arvestada tuleb veel parapsühholoogiliste aspektidega, millest inimmõistus veel kõike seletada ei oska.
Ja neljas aspekt – sellistes selgeltnägijate tuleproovides on oluline roll stsenaristil, režissööril, operaatoril. Kanali reitingut tuleb ju tõsta. Soovin neile selgeltnägijaile kõigile edu, peaasi et rahvas ikka vaataks. Mina vaatan sporti.

INTERVJUU
Andres Laisk, Saue vallavanem

Kui tihti vennaga kohtute?

Sageli, korra nädalas ikka. Meil on üldisemalt lähedastega üsna tugevad (pere)sidemed, eks see ole ka üks energia allikatest. Kuidas keegi seda energiat on osanud erinevatel eluetappidel kanaliseerida ja ära kasutada, on omaette teema.

Kas vahel olete ka igapäevaelus tema empaatiavõimeid märganud?

Sellega on nii ja naa. Me oleme tänases eluetapis pigem vastastikku üksteisele õpetajaks ja peegeldajaks. Meievahelistes suhetes kehtivad seetõttu teised reeglid kui „välismaailmaga“ suheldes ja teineteise suhtes ei väljendu see empaatiana klassikalises mõttes. Selles on liiga palju teadmist. Inimesena on Mart teinud läbi suure metamorfoosi pikkade aastate jooksul, mida mul on noorema vennana olnud võimalus jälgida ja see on toimunud kindlasti muuhulgas empaatiavõime olulise avanemise poole.

Kas teid kui kauaaegset ja kogemustega vallavanemat on venna „selgeltnägijavõimed“ vahel aidanud igapäevatöös või hoopis selline tuntus kahjuks tulnud?

Valimistulemusi pole mulle ennustatud ja juhtimisotsustes olen siiski toetunud enda arusaamadele, kogemustele ja teadmistele. Mis ei tähenda, et koos veedetud aeg ja kohati minu jaoks üsna keeruliseks kujunenud arutelud maailma olemusest ei oleks aidanud mul oma mõtetes teinekord selgust saada. Väärtushinnangud on meil sügavalt samad, aga pealisehituses kasutame üsna erinevat toorainet. Vaieldamatult on tegemist oma mõtte- ja nägemisjõult tavakeskmisest erineva maailmatunnetusega inimesega ja paratamatult see mõjutab. Kui see vennasuhe on kuskil kahjuks tulnud, siis seda kas ei märka või see ununeb selle varju, mis elus päriselt oluline.