Kui veel mõnikümmend aastat tagasi sai metsloomi pigem vilksamisi autoga mööda maanteed sõites metsaveerel jooksmas silmata, siis täna ei ole sugugi haruldane nähtus, et näiteks Viimsis otsustab rebane terrassi alla pesa teha, halljänes mööda Mustamäe parke silkab ja nugis Kadriorus rõdudel kondab.
Metsloomad linnapildis võib olla paljudele esmapilgul ehmatav nähtus. Loomadega tegelevad organisatsioonid saavad igapäevaselt vähemalt ühe kõne, kus inimene palub „eksikombel linna sattunud“ metslooma teisaldamist sobivamasse keskkonda, metsnugise nimigi ju ütleb ära, kus ta elutseda võiks.
Õnneks või kahjuks ei ole asi aga nii lihtne. Ühest küljest on ju tore neid jälgida, teisalt ähvardab linnakeskkonnas vabalt elavaid loomi palju ohte.
Elukeskkonna valik
Tekib küsimus: miks peaks metsloom inimese ligidale kolima? Eelkõige just linnade laienemise tõttu metsade arvelt, aga ka seetõttu, et toit on hõlpsasti kättesaadav. Rebane ja kährikkoer leiavad õue jäetud koera toidukausist või komposthunnikusse visatud toidujäätmetest endale kergesti kõhutäie. Ühtlasi meelitab see ka hiiri ja rotte, kes on tähtis osa toiduahelast. See on selge põhjus vahetusse lähedusse ka oma pesa teha ja järglased sealsamas ilmale tuua.
Koos saab eksisteerida juhul, kui on selge, et loodusesõber tuleb olla igal ajal. Mitte vaid siis, kui see on endale parajasti põnev ja mugav.
Kui vajalikud tingimused rahulikuks ja mugavaks eluks on täidetud, siis järelikult on see sobilik elupaik. Sageli aitab inimene nende tingimuste loomisele tahtlikult või tahtmatult kaasa. Siit edasi aga läheb juba keeruliseks. Pererahvas soovib suvel terrassi remontida, aga ei saa, rebase või siilipere elab seal all. Tahaks grillida, aga lind on jõudnud juba kupli alla pesa teha. Tahaks katust vahetada, aga nugis või oravad on tuulekasti pesa teinud. Siin on mõtlemise koht.
Halljänes peidab oma järglased koduaia põõsa varju, et hämaras tagasi tulles pojad sealt jälle eest leida. Oma elamise juures tuleb kõik vajalikud tööd ära teha enne kevadet. Sulgeda liigsed avaused või katta need võrguga, et metsloom päris naabriks ei koliks. Vastasel juhul tuleb suurem osa suvest ja veidi ka sügisest lihtsalt koos hakkama saada, metslooma mitte kodustades ja seejuures ka oma mugavustest mõneks ajaks loobudes. Koerad ja kassid tuleb hoida metsarahvast eemal, omaniku silma all.
Koerlased ja kärplased kannavad ka näiteks lestalist, kes põhjustab kärntõvena tuntud haigust. Koerale on see äärmiselt nakkav ja rootsus sabaga rebane just selle tüütu parasiidi aedadesse kannabki. Õnneks on see kõik ravitav, aga eelnevat silmas pidades ka välditav.
Koos eksisteerimine
See, kui metsloom on inimese külje alla elama asunud, on ju iseenesest tore. See annab võimaluse nende eluolu jälgida. Lemmikloomad saab pesitsuse ajal loomapoegadest ja linnutibudest eemal hoida, kuniks nad iseseisvuvad ja mujale kolivad. Probleem tekib siis, kui inimene otsustab metslooma toiduga toetama asuda. See saab loomale ohtlikuks, sest tema inimpelglikkus üha väheneb, seda eriti loomalaste puhul. Naabrimehele ei pruugi sugugi kutsumata külaline meeldida ja ta võib kasutada tema tõrjumiseks oma meetmeid, vahel mitte kõige loomasõbralikumaid. Koos saab eksisteerida juhul, kui on selge, et loodusesõber tuleb olla igal ajal. Mitte vaid siis, kui see on endale parajasti põnev ja mugav.
Rebasekutsikad on uudishimulikud ja ei oska inimest karta, inimese töö ei ole seda soodustada. Fotod Virge Võsujalg Ohutu elukeskkond kõigile
Kui inimesed aias või mõnes muus pisut metsikumas paigas pikka aega ei liigu, tundub loomale, et seal saab segamatult elada. Kevadel või pärast pikemat eemalolekut tasub koduaias hoolikalt ümbrust jälgida. Pesitsevate lindude kõrval võite avastada teedel, terrassidel või müürijuppidel peesitavaid roomajaid, nii sisalikke kui madusid. Sisalikke üldiselt ei kardeta, aga kohtumisi madudega väga ei oodata.
Jällegi on kasu teadmisest, et terved metsloomad, sealhulgas ka maod, ei otsi inimesega kontakti. Nad püüavad varjuda, kui inimesed liikumas on. Inimese silma alla võivad maod sattuda nii ennast päikesepaistel soojendades kui jahti pidades, näiteks hiiri taga ajades. „Kui tõepoolest tundub, et maod on aias ennast püsivalt sisse seadnud, aga nendega ühel territooriumil elamine kuidagi ei sobi, siis võiks mao ettevaatlikult kaugemale loodusesse viia. Muidugi ei tohi selle käigus viga saada ei inimene ega madu,“ räägib keskkonnaameti keskkonnahariduse osakonna juht Piret Eensoo.
Piret Eensoo. Foto keskkonnaamet „Madudega peaks tegutsema inimene, kes mao käitumisest ei ehmu ja suudab ta kindla käega puust toika või reha abil tõsta näiteks kaanega ämbrisse. Käega madusid püüda ei ole hea mõte. Enesekaitseks hammustavad nii nastik kui rästik, rästik lisab hammustusele ka mürgiannuse. Kinnipüütud madu tuleb viia loodusesse, roomajale sobivasse elupaika ja seal vabastada. Rahuliku meelega täiskasvanu, kes loomi ei karda, saab sellega hakkama,“ annab Eensoo nõu.
Kui enda lähedusse metsloomi elama ei soovita, siis saab probleemi alati ennetada. Sellisel juhul leiavad loomad endale sobiva elupaiga inimesest kaugemal.
