Pauk käib. Nii terav ja vali, et iga võõras – ka ajakirjanik – nii rahulikuna, et mitte öelda turvalisena tunduvas majadetaguses männitukas tahtmatult võpatab. “Ei ehmata ainult võõrad, ka oma inimese, kohaliku elaniku panevad need püssilasud alatihti võpatama.”

Nii kõneleb Eero Alamaa. Küllap see mees juba teab, mida räägib. Siin, Männiku külas, Kaitseliidu Tallinna Malevale kuuluva lasketiiru läheduses on ta elanud juba tosin aastat. Ja küla elanikud, ligi 300 inimest, on valinud Eero Alamaa oma eestkõnelejaks. Külavanemaks.

Kui nõukogude sõduri saabas…

Muidugi võib mõelda: inimesed, kes endale Männiku külla eramu on soetanud, võinuksid juba ette arvestada, et nende mändide all võib alatihti paugutamist kuulda. Oli siin ju lasketiir ammu enne, kui valdav enamik siinsetest elanikest sündinudki oli.

“Männiku küla ajalugu on pikk, tänavavõrk kujunes valdavalt nõukogude ajal, mil siin oli Männiku sõjaväeosa, põhiliselt laskemoona laod. Juba nõukogude ajal tegutses siin ka lasketiir. Ümbruskonna barakkides elasid aga sõjaväelased,” meenutab külavanem ammuseid aegu.

Kui nõukogude sõduri saabas siit minema astus, hakkas kaunisse männimetsa kaasaegne küla kerkima. “Tänane küla on arhitektuuriliselt väga omapärane, igal majal on oma lugu. Kolme-neljakordsed ridaelamud on kunagi olnud militaarhooned, 90-ndate alguses hakati siia eramuid ehitama. Sellel ajal hakkas kasvama ka elanikkond. Praegune Männiku küla mahutub väga kompaktselt vanade mändide alla, see pole mingi priuh-prauh põllupealne uusarendus. Kui ka paugutamise ohjesse saame, on elu siin nagu puhas kuld,” on külavanem kindel.

Eha Liivrand elab Männikul aastast 1977 ja on kuulnud siin igasuguseid püsse paukumas. Fotod Ülo Russak 

Tegelikult on Männiku kõige lasketiirustunum küla Eestimaal. Lisaks Kaitseliidu lasketiirule on siin ka jahimeeste lasketiir.

Kuulid ümberringi enam ei vihise

Jälle käib lask. Vali ja terav. “80% nendest paukudest, mis ümberringi kõlavad, ei häiri külaelanikke enam, oleme harjunud. On aga teatud olukorrad ja arvatavasti ka teatud relvad, mis on külarahvale probleemiks,” ütleb külavanem.

Eelmine mürauuring toimus 2015. aastal ja selle viis läbi Kaitseliit ise. Uuring andis lasketiirule soovitused, milliseid meetmeid võiks rakendada, et ohjata tulistamisel tekkivat müra. Soovitusteks oli lasketiiru piiravate müüride kõrgemaks ehitamine, samuti müürides olevate avade sulgemine ja lasketiirule osalise varikatuse ehitamine.

2018. aastal toimusidki lasketiirus ehitustööd. Renoveeritud ehitis avati laskjatele taas 2019. aasta jaanuaris.

“Meie hinnangul uuringus antud soovitusi renoveerimisel ei täidetud. Ei tea, kas ja mida ümberehitus mõjutas, külarahva hinnangul müratase langenud pole,” kinnitab külavanem inimeste tõdemust.

Ühte külarahvas siiski ei eita. Kuulid Männiku külas enam ei vihise.

“Varem oli meil ka see probleem, et kuulid lendasid laskealalt üle muldvalli ja piirdemüüri,” meenutab mees veel mõne aasta taguseid sündmusi. Tõenäoliselt põrkusid kuulid tiirus esmalt millegi vastu ja lendasid siis rikošetiga üle lasketiiru kõrge aia. “See oli äärmiselt vastik tunne, kui vinguv kuul üle pea lendas,” meenutab Eero Alamaa.

Tõendina nendest aegadest võib veel tänagi majade vahelt leida deformeerunud kuule, mis ei saa pärineda mujalt, kui ainult Kaitseliidu lasketiirust. Kuigi Kaitseliit seda muidugi ei tunnista, et need kuulid pärinevad just nende relvadest. Õnneks on KIK-i rahadega sellele probleemile lõpp tehtud. “Täna saame öelda: ühtegi kuuli pole viimase aasta jooksul üle aia lennanud, meid häirib ainult heli,” tõdeb Eero Alamaa.

Kõne brigaadikindralile

Peale ümberehituse valmimist 2019. aasta jaanuaris said kohalikud varsti selgeks, et renoveerimine pole Männiku külas mürataset vähendanud. Sellele vaatamata ei kaotanud lootust ei kohalikud inimesed ega mees, keda nad ennast esindama olid valinud.

Juba 2019. aasta augustis kogusid inimesed 80 allkirja petitsioonile müra vastu ja edastasid need tiiru juhtkonnale. Aasta tagasi, 2019. aasta hilissügisel kogunes aga kohalike initsiatiivil ümarlaud, mille ümber olid nii Kaitseliidu, Kaitseministeeriumi, Saku valla kui ka Männiku küla esindajad. Arutati rahuliku kooseksisteerimise võimalikkust.

“Rahulikule kooseksisteerimisele jõudmine aga venis ja venis, võtsin siis ühel nädalavahetusel, mil siin käis eriti jõhker paugutamine, telefoni ja helistasin Kaitseliidu ülemale, brigaadikindral Riho Ühtegile, kes on juhuslikult samuti Saku valla elanik,” meenutab Eero Alamaa oma taktikalist möödalasku. Sest: “Mulle tundub, et sealtmaalt asi ummikusse jooksiski, sest see helistamine polnud talle tõenäoliselt mugav kuulda,” meenutab külavanem kõnet brigaadikindralile. Peale seda on suhtlemine järsult takerdunud, mürauuringu asemel ootas Männiku küla ees hoopis halb üllatus.

Küla sattus turmtulle

Jälle lõhestab vaikuse üksik terav püssipauk.

“Kui varem toimusid lasketiirus õppused ja tulistamine ikka normaalsel ajal, tööpäeval hommikul üheksast õhtul kuue-seitsmeni, siis nüüd käib paugutamine hiliste õhtutundideni, vahet pole, kas on puhkepäev või tööpäevad!”

Nii kõneleb Männiku küla elanik Eha Liivrand, kes koeraga alatihti jalutades müralaviini alla jääb.

“7,62-kaliibriline lahingrelv annab ikka jõulist tuld, teeb korraliku paugu,” täiendab Eero Alamaa, kes Kaitseliidu toetajaliikmena ka natuke relvade hingeelu ja anatoomiat tunneb.

“Ega see päevane laskmine, mil toimuvad tõenäoliselt kaitseväe õppused, nii väga häirigi – teadsime siia ju kodu soetades, mis meid ees ootab. Häirib see, kui järsku õhtuvaikuses, peale tööpäeva lõppu hakkavad kostma üksikud lõikavad lasud,” ütleb Eero Alamaa.

“Või nädalavahetuse ootamatu paugutamine – need pole ju õppused. Keegi üksik laskehuviline on tulnud tiiru harjutama. Aga mõelge – selle ühe huvilise pärast kannatab kogu küla, 300 inimest,” täiendab Eha Liivrand.

Nii et piltlikult öeldes: Männiku küla on viimasel poolel aastal sattunud Kaitseliidu Tallinna Maleva Männiku lasketiiru turmtule alla.

“Kogu elanikkonnale kehtivad erinevad militaartegevuse talumiskohustused. Ja need on seadusega tagatud. Militaarmüra ei reguleeri aga ükski norm,” teab Kaitseliidu toetajaliikmest Saku valla volikogu liige ja Männiku külavanem Eero Alamaa.

Kaitseliidu lasketiiru ülema Aavo Pekriga on küla saanud ikka vabalt suhelda, kuid kahjuks ilmselt ei saa kohapealne juhtkond vastavalt kaitseväelisele alluvussuhtele mitte midagi ise teha lasketegevuse piiramiseks ega müra vähendamiseks. Selleks on ikkagi vaja tahet ja mõistmist kõrgema juhtkonna poolt.

Kaitseliidu kommentaar

Major Tanel Rütman, strateegilise kommunikatsiooni osakonna (G-9) ülem

Männiku lasketiir asetseb militaarse ajalooga kohas, kus on harrastatud erinevaid sõjalisi tegevusi juba üle-eelmisest sajandist. Praegugi asetseb värske ajalooga Männiku küla Kaitseväe harjutusala, Kaitseväe 600 m lasketiiru, Kaitseliidu lasketiiru ja Jahispordiliidu hallatava lasketiiru mõjualades. Täna Kaitseliidule kuuluv lasketiir avati Männikul 1978. aastal ja on olnud sellest ajast alalises kasutuses. Küla tekkis tiiru juurde sajandivahetusel. Seega laskmine ei saa kuidagi tulla üllatusena ja tihti aetakse erinevates tiirudes toimuv ka segamini.

Viimastel aastatel on teostatud tiirus ulatuslikke renoveerimistöid, mille tulemusena oli pikema aja vältel laskeharjutuste läbiviimine takistatud, praeguseks on taastunud endine lahingrütm, mis võib olla põhjuseks arvamusele, et laskmine on aktiivsemaks muutunud.

Kindlasti on kasvanud ka tiiru kasutajate arv, selle põhjuseks on nii laskespordi populaarsuse, aga ka kaitseliitlaste-kaitseväelaste (politseinike jt jõustruktuuride) laskeväljaõppe tõhustumine. Nii on viimase viieteistkümne aasta jooksul tiiru kasutajate hulk kasvanud viis korda.

Kaitseliidu Männiku lasketiir teavitab igakuiselt Saku vallavalitsust järgneval kuul tiirus toimuvast – sealt jõuab info ka naaberkülade elanikeni.

Täna on lasketiirus lubatud kasutada relvi kuulienergiaga max 4500 J. Aastatega ei ole lubatavat piirnormi suurendatud. Lubatud on lasta siis ikka käsitulirelvadest, granaadiheitjaid, miinipildujaid ja kahureid ei lubata.

Kaitseliidu spetsiifikast lähtuvalt toimuvad põhilised laskeharjutused peale tööaega ja nädalavahetustel. Harjutuste spetsiifika tuleneb teenistuslikust vajadusest. Lähtume korrakaitse seaduses sätestatud kellaaegadest, kui on erandeid, teavitame sellest vallavalitsust.

Ka on lasketiirus mürataset korduvalt mõõdetud. Müratase on jäänud lubatud tööstusmüra piiresse. Viimases mõõtmisrapordis olid toodud arvutuslikud väärtused, kus tiiru maksimum kasutuskoormuse korral oleks mõnes punktis ületatud lubatud tööstusmüra piirnorm, samas kirjeldati leevendusmeetmeid. Ümberehituste käigus on kõiki kirjeldatud meetmeid arvestatud ja teostatud, lasketihedus ei ole kunagi saavutanud teoreetilist kasutusmaksimumi. Teadaolevalt on Saku vallavalitsuse tellimusel veel sel aastal kavas uus mürataseme mõõtmine. Kokkuvõtvalt võib öelda, et Kaitseliidu tegevus lasketiirudes on üks reguleerituimaid eluvaldkondi Eestis. Lähtume oma tegevuses kahest kaitseministri määrusest, neljast kaitseväe juhataja käskkirjast, kahest siseministri määrusest ja lisaks ka veel Rahvusvahelise Laskespordi Föderatsiooni eeskirjadest (ISSF reeglid).